Rikaste värk

Olen ütlemata rikas. Mul on määratu hulk maid ja metsi, kus sokud luhal hauguvad, metsised klõksuvad, tikutaja möhitab ning kus karu sätib end magama. Tohutud soo- ja rabaalad, kus sookured tromboone häälestavad, tedred mulistavad, jõhvikad punetavad, põdrad vasikaid ilmale toovad. Jõed ja järved kui organismi vereringe täis kalu, vähke ja kõiksugu veelinde. Rannad ja laiud koos madalate mändide, kadakate ja laulvate liivadega.
Ja mul on räästa ümber mõned ruutmeetrid päris oma maad. Tükk metsa ka. Aga mul on veel Rauga küngas, Kaupo laugas, Madisemägi, Poruni jõgi ja paljud-paljud teised paigad.

Aprill 2005.

Pind minu, palk sinu silmis...

Otsime ilusat. Taotleme endale häid emotsioone. Hindame üksteises siirust ja kõike, mis põhiväärtuslik ja hea. Oleme sõpruses ja armastuses nagu veatud lambud ning ka see on mitte lihtsalt hea, vaid parim, mis meiega siin maa peal, kurja kodus, juhtuda saab.
Aga enamus aega oskame vaid üksteises vaenlasi näha või täheldada pisimaidki vigu. Neile osutades justkui usuksime, et seeläbi oleme ise veidi paremad.

Aprill 2011.
Kertu soovitas muusikat: