Jõulud 2008.
See vist ongi elu
Meil pole aega elada. Enamasti seetõttu, et kogu energia ja aeg läheb igasuguste ettevalmistuste peale. Me valmistume pühadeks, kaunistame tubasid ja hooneid, käime poes igasugu häid sööke-jooke ning kingitusi hankimas. Koristame, kasime, valmistame ning siis jälle koristame, puhastame, asetame asjad endistele kohtadele. Kõige selle võimalikkus on aga eelnevalt teoks tehtud rahahankimises. Tõenäoliselt paljus see ongi meie elu. Egas vanasti teistmoodi ei olnud, pigem polnud väikestki vaba hetke. Kui aga mõelda, et meil pole aega istuda ning elu ja iseendid lahti mõtestada või aega iseendaga olemiseks, siis miski väheke viltu ikkagi on. Võimalusi ju oleks, kui tahta. Või oleme vere kaudu pärinud esivanematelt teadmise, et ka 5 minutit peale söömist vedeleda on kurjast, sest nõnda palju on veel teha? Kui võrrelda lillekasvatamist sellega, kuidas lill looduses ilma meie hooletagi imekauniks saab, siis ikkagi on kadunud loomulikkus ning asju tehakse teistel eesmärkidel. Selles mõttes, et kasvatatakse sissetuleku eesmärgil, et siis osta, sättida ning põhjendada, miks aega pole. Vahel eelistan ma lihtsalt vaadata, kuidas looduses lill ilma meie hooleta sirgub.
Kauge lähedane tähesära
Kauge tähesära on ju sind ikka aeg-ajalt paelunud? Ilmselt...
Midagi ilusat, samas kättesaamatu, kuid annab toitu unistustele ja unistused aitavadki meile sihte eesmärgini luua. Aga oled sa märganud, kuna su pilk taevasärasse on naelutatud? Vahest siis, kui hinges on tühjust või igatsust millegi järele. Tore, kui pilk ja mõte tähtedeni küündivad. Kuid ehk on kõik see vajalik meile hoopis lähemal, kui ette kujutame? Siinsamas, silmadest tagapool ja rinna ning selja vahel. Vahest...
Oma päritolu me tihti ei tea, kuid ikkagi oskame ilma vaevata vaadata tähtedeni ja nende tahagi. Seda on sõnastada keeruline, kuid küllap saad aru, mida ma silmas pean! Vähemasti usun, et oled seda tundnud. Jah, usun...
Ära siis kuula neid, kes sulle sisendavad, et "ära ürita-tähtedeni ei küündi sa niikuinii". Aga kuidas siis seletada kasvõi mõttekiirust? Kui kaua läheb aega mõelda end kõige kaugema ja ilusama tähe peale? Tugevalt alla silmapilgu...
Tähesära sulle hinge!
Midagi ilusat, samas kättesaamatu, kuid annab toitu unistustele ja unistused aitavadki meile sihte eesmärgini luua. Aga oled sa märganud, kuna su pilk taevasärasse on naelutatud? Vahest siis, kui hinges on tühjust või igatsust millegi järele. Tore, kui pilk ja mõte tähtedeni küündivad. Kuid ehk on kõik see vajalik meile hoopis lähemal, kui ette kujutame? Siinsamas, silmadest tagapool ja rinna ning selja vahel. Vahest...
Oma päritolu me tihti ei tea, kuid ikkagi oskame ilma vaevata vaadata tähtedeni ja nende tahagi. Seda on sõnastada keeruline, kuid küllap saad aru, mida ma silmas pean! Vähemasti usun, et oled seda tundnud. Jah, usun...
Ära siis kuula neid, kes sulle sisendavad, et "ära ürita-tähtedeni ei küündi sa niikuinii". Aga kuidas siis seletada kasvõi mõttekiirust? Kui kaua läheb aega mõelda end kõige kaugema ja ilusama tähe peale? Tugevalt alla silmapilgu...
Tähesära sulle hinge!
Jaanuar 2008.
Üks Dagö lugu ka abiks.
Midagi ju on...
Midagi jääb alati tegemata. Kuskil ikka midagi päriselt ei klapi. Midagi on üks salapärane asi. Äkki ongi see midagi Looja, kelleta aina üritame oma toimetusi teha, sõnu seada, mõelda. Kui midagi on keegi, kelleta poleks midagi üleüldse võimalik, siis võiks meil kasvõi pisutki häbi olla, et nii mööda oleme pannud. Suurt sisemist meelemuutust oleks ilmselt palju loota. Sest midagi ju on...
Juuli 2010.
Vahel tuleb lihtsalt raamatukogus käia
Raamatukogust väljudes kuulsin teiselt poolt treppi asuvast lasteaiast laste naeru. Seisatasin vanal mõisatrepil ja kuulasin hetke seda imelist heli vanade võlvide vahel heljumas. Polegi justkui vahet, et mõni neist inimlastest leiab end hiljem vangis olevat või kodutuna ringi luusivat ja elu eest võideldes. Aga ehk naerab seal mõni tulevane tähtis riigimees või hoopis jumalasulane, lihtsalt mõni tubli töömees või perenaine. Aga praegu kuulen ma siirast naeru siiratest südametest ja tajun, et meie rahval on veel tulevikku. Jah, pole muud, kui rõõmustada koos nende lastega. Millestki lihtsast, mis on nii selge ja arusaadav nagu puhas vesi või sinine taevas. Suure kollase päikesega... loomulikult.
Detsember 2006.
IsaTaksile, heale sõbrale
Kastepiiskade varju ma tahaksLauka alla ma tahaks
Viivu veel silmitseks taevast
Ja siis imekähku peitu
Sinna, kus keegi ei leia mind üles
Sest olen loodusega üheks saanud
Kirjutatud 2008.
http://www.youtube.com/watch?v=qjhWniXLfvE&feature=related
Retseptialge
Isegi siis, kui meil hästi läeb, tuleb aru anda, et maailm on kurja kodu. Kuid ka sel sunnikul on mõningast rahu vaja ja seetõttu tundub meile, et maailm on vahest tore paik.
Jõulud 2007.
"Kivid sinu taskutes"-järgne mõttelend TT-ga.
"Kivid sinu taskutes"-järgne mõttelend TT-ga.
Stiilsed prillid
Tänapäeval ostetakse prille küll enamasti praktilise vajaduse pärast, kuid paljus ka stiili asjus. Mõtlesin, et vaat kui hea, ostad roosad prillid ja ongi maailm nigu ilusam. Siis veel, et maailma ja elu tahetaksegi tihti vaadata läbi miskite filtrite, mis rõhutaksid silmale ilusat või pehmendaks kõiksugu halba, mida ei soostuta tõeselt nägema. Või ongi paljudes inimestes sisemised prillid, mis moondavad tegelikkust tundmatuseni? Lausa pimeduseni välja.
Ise aga soovitaksin nii lühi- kui ka kaugnägemise prille samal ajal. Stiil pole oluline, peaasi, et oleks made by God.
Ise aga soovitaksin nii lühi- kui ka kaugnägemise prille samal ajal. Stiil pole oluline, peaasi, et oleks made by God.
Sügis 2008
Lend
Suled silmad ning kergelt ja õrnalt oled kõrgel maa kohal. Avad silmad ja näed seda metsade-viljapõldude-küngaste-orgude-taamal mere ilu ja rinnus on hea tunne. Kiirus aga on meeletu. Ei tunne tuult, vaid tajud kumedat kihinat meeltes. On igavikuline rahulolu. Tasapisi lähened maapinnale ning pehmelt maandud aasale.
No ja võtadki taas sammud argiellu.
No ja võtadki taas sammud argiellu.
Juuni 2004
Kujutlusvirvendus II
Lasen mõttes silmade eest läbi isa, kes muheda näoga pakul istudes paberossi pahvib, endal seljas põtradega kampsun ning jalas kalifeepüks ja kummisäärikud.
Näen vanaema Liisat kõndimas köögi ja toa vahet, ise pahandades nõukogude korra peale.
Virvendus vanaema Miilist, kes rätik peas, sirelite all pingil rõõmsalt ja vaikides istub.
Sandor, kes Valgevene suveöös peale ujumist vaikselt naeru kihistab, endal prilliklaasid kuupaistes helkimas.
Või Kaupo, kes ikka Oti surnuaia taga tervitama ruttab.
Einar, kes muutub ütlemata rõõmsaks ja pisikeseks poisiks, kui Alam-Pedja metsadesse saab.
Eino, kes naerusuisena seletab miskit elulist.
Need on mõned pildid mu südamealbumist. Vahel tõstatakse elus olles küsimus, kas mind ikka mäletatakse, kui olen läinud ära, olgu kreedo järgi mis iganes paika? Ei tasu muretseda - küllap, küllap... . Tore on mõelda, et elu on rida pilte, mis sööbivad teistele mällu nagu film. Loodan, et tegu on ikka väärtfilmiga. Kui halvad asjad maha arvata, siis kindlasti...
Näen vanaema Liisat kõndimas köögi ja toa vahet, ise pahandades nõukogude korra peale.
Virvendus vanaema Miilist, kes rätik peas, sirelite all pingil rõõmsalt ja vaikides istub.
Sandor, kes Valgevene suveöös peale ujumist vaikselt naeru kihistab, endal prilliklaasid kuupaistes helkimas.
Või Kaupo, kes ikka Oti surnuaia taga tervitama ruttab.
Einar, kes muutub ütlemata rõõmsaks ja pisikeseks poisiks, kui Alam-Pedja metsadesse saab.
Eino, kes naerusuisena seletab miskit elulist.
Need on mõned pildid mu südamealbumist. Vahel tõstatakse elus olles küsimus, kas mind ikka mäletatakse, kui olen läinud ära, olgu kreedo järgi mis iganes paika? Ei tasu muretseda - küllap, küllap... . Tore on mõelda, et elu on rida pilte, mis sööbivad teistele mällu nagu film. Loodan, et tegu on ikka väärtfilmiga. Kui halvad asjad maha arvata, siis kindlasti...
Kirjutatud kevad 2008
Jutus on kahel korral tsiteeritud vend Joeli
Jutus on kahel korral tsiteeritud vend Joeli
Dilemma
Frigiidses linnakeskkonnas igatseme ehedat maakeskkonda. Maal aga igatseme laia maailma.
17.08.2009
Paabel (sassis tänapäev)
Me ei saa enam maailmast aru. Ei mõista me ka taevaseid asju. Rahvas ei saa rahvast aru ning üksteisest omal maal saame vaid vaevaliselt aru. Olgu siis keeleliselt, kultuuriliselt või maailmavaateliselt. On ajastu, kus tunneme oma valu, kuid isegi lähedase hingevalu jääb tajumatuks. Oleme oma ainulaadsusetaotluses üksteisest nõnda võõrandunud, et ei suuda oma ligimestki armastada, rääkimata iseendast. Lapsed ei mõista oma vanemaid, mees ei mõista naist, valitsejad ei mõista oma rahvast ja vastupidi. Sõjamees ei mõista rahu. Me pakume raha selle asemel, et lihtsalt tänada. Hakkame järjest enam tegema valesid asju, sest headel tegudel on maailmas tavaks devalveeruda halvaks. Ei oska enam teha vahet heal ja kurjal või lihtsalt pole enam selleks julgust. Loome enestele oma pisikesed mikromaailmad ning mättad, kus kuidagi tasakaalu hoides surmani välja vegeteerida. Ei julge või ei taha armastada, sest sellega kaasneb oht haavatud ja liigavatud saada. Hoiame südames vimma, kuid huultega räägime mahedat juttu. Soovime olla näiliselt tegijad, kuid mõõdupuuks enamasti vaid rahanivoo. Kõik on segamini - see on paabel. Annaks Jumal tajuda õiget rada ning mõista kaasinimest.
Jaanuar 2009
Film "Paabel"
Film "Paabel"
Merelummus
Iseendaga vaikselt olles tajud tema lähedust. Täna häälestab vist tormile - tuul rapsib viimaseid lehti puult. Seda enam on meri endast märku andmas. Kuula...
Ta on kui isikustatav olend. Septembris käisin rannas ja olin hämmelduses - meri oli haudvaikne selles haruldaselt palavas päevas. Täiesti laisk, tüüne mis tüüne. Üksnes rändel sõtkad panid tiibade vilinal vee korraks kaugemal lahisema. Ja taas vaikus - mine või silita seda rahumeelset.
Täna on meri aga keevaline. Mind lummab meri - see piiritlemata suurus looduses alates sellest ajast, kui merd tähele panin. See on eneselegi kummaline - silmad sisemaal mände ning nende taga lagedamat ja keha võpatades leiad end otsivat meresillerdust nende puude taga. Teinekord rabarannas kohistab tuul männilatvades nagu rannalgi. On ehk see looduse mälestus tollest ajast, kui meri siiani ulatus. Igaljuhul puhub siin tuul teistmoodi, kui muidu metsas. Ja kui lõpuks saadki mere ligi, siis lihtsalt seisad ja kuulad, kuulad ja vaatad ja mõtled - nagu oleks koos hea sõbraga. Lihtsalt on hea olla. Ja kui lained tormis kerkivad, oled vaimustuses tema jõulisusest. Kas taas on pisut hirmgi ning seetõttu otsid suures ja ettearvamatus enesele sõpra. Mine tea.
Nägin kord üht saadet, kus pime tüdruk seisis rannas ja lihtsalt kuulas merd. Lained loksusid kivide külge ning tüdruk justkui oleks oma pimedate silmadega silmapiiri otsinud. Tajus temagi midagi, mis teda rannale naelutas.
Meri on neelaja. Olen mitmeid kordi näinud, kuidas päike imekiiresti merre kaob - hämmastavalt kähku. Muudest neelamistest ei tea suurt midagi.
Kord kihutasin mere äärde, et päikeseloojangut näha ja nägingi. Kordumatu elamus. Kas meri ootab sind? Ei, pigem sina ise ootad, kuna mere juurde ükskord saad. Meri on, lihtsalt on ja sa pead tema olemise kohta minema. Ja hea ongi nii. Oleksin justnagu osa enesest mere äärde jätnud, et siis aeg-ajalt seda puuduvat osa otsimas käia. Või on tükk merd minus, mis tahab tervikusse kuuluda ja kisub mere poole. See on kui merelummus...
PS! Täna olin jännis metsakasvukohatüüpide määramisega - miski pole mullas korralikult välja kujunenud. Lõppeks puhkesin üksi keset metsa naerma - olen ju merepõhjas. Takseerin merd ja üritan seda teha maismaale kohaselt. Nojah, midagi tuleb ju kirja panna...
Ta on kui isikustatav olend. Septembris käisin rannas ja olin hämmelduses - meri oli haudvaikne selles haruldaselt palavas päevas. Täiesti laisk, tüüne mis tüüne. Üksnes rändel sõtkad panid tiibade vilinal vee korraks kaugemal lahisema. Ja taas vaikus - mine või silita seda rahumeelset.
Täna on meri aga keevaline. Mind lummab meri - see piiritlemata suurus looduses alates sellest ajast, kui merd tähele panin. See on eneselegi kummaline - silmad sisemaal mände ning nende taga lagedamat ja keha võpatades leiad end otsivat meresillerdust nende puude taga. Teinekord rabarannas kohistab tuul männilatvades nagu rannalgi. On ehk see looduse mälestus tollest ajast, kui meri siiani ulatus. Igaljuhul puhub siin tuul teistmoodi, kui muidu metsas. Ja kui lõpuks saadki mere ligi, siis lihtsalt seisad ja kuulad, kuulad ja vaatad ja mõtled - nagu oleks koos hea sõbraga. Lihtsalt on hea olla. Ja kui lained tormis kerkivad, oled vaimustuses tema jõulisusest. Kas taas on pisut hirmgi ning seetõttu otsid suures ja ettearvamatus enesele sõpra. Mine tea.
Nägin kord üht saadet, kus pime tüdruk seisis rannas ja lihtsalt kuulas merd. Lained loksusid kivide külge ning tüdruk justkui oleks oma pimedate silmadega silmapiiri otsinud. Tajus temagi midagi, mis teda rannale naelutas.
Meri on neelaja. Olen mitmeid kordi näinud, kuidas päike imekiiresti merre kaob - hämmastavalt kähku. Muudest neelamistest ei tea suurt midagi.
Kord kihutasin mere äärde, et päikeseloojangut näha ja nägingi. Kordumatu elamus. Kas meri ootab sind? Ei, pigem sina ise ootad, kuna mere juurde ükskord saad. Meri on, lihtsalt on ja sa pead tema olemise kohta minema. Ja hea ongi nii. Oleksin justnagu osa enesest mere äärde jätnud, et siis aeg-ajalt seda puuduvat osa otsimas käia. Või on tükk merd minus, mis tahab tervikusse kuuluda ja kisub mere poole. See on kui merelummus...
PS! Täna olin jännis metsakasvukohatüüpide määramisega - miski pole mullas korralikult välja kujunenud. Lõppeks puhkesin üksi keset metsa naerma - olen ju merepõhjas. Takseerin merd ja üritan seda teha maismaale kohaselt. Nojah, midagi tuleb ju kirja panna...
10.-12. oktoober 2000
Varblas, talus öömajalisena
Varblas, talus öömajalisena
Viiv
Kaduvuse lehka on õhus.
Tuuleiilid, vihmapihu ja kollaste lehtede kahin on kui surmaoru saadikud.
Järjekordne aastakukerpall on jõudnud sügisesse. Umbes sinnakohta, kus pea on maas ja perse püsti.
On kohe tahtmine hääbuvast valgusest välja lugeda mõttetust. Aga loodusest seda ei leia - jõuan selle tahtmisega hoopis inimese juurde. Võiks ju kasvõi mõelda oma elupäevadelegi. Et kui jõuaks sinnamaani, kus juuksed koltunud nagu sügishein ja rõõmustada, et miskit on veel eeski. Või lausa jõuda näha uut kevadet, et alles siis elu jätta. Väärikalt ning rõõmuläige silmis. Või pole enamusel inimestel vahet, kui pikk on elutee? Toksiks ühtmoodi lõpuni... aga las olla! Tore oleks, kui pisut rohkem saaksime aru Looja armastusest, kui ta ehib loodust nõnda kaunisti, et siis sügisel hääbuda lasta. Veel enam ehib Ta inimest, seda va nõdrausulist. Ja ikka jääb see, millega oma elu täidame.
Tuuleiilid, vihmapihu ja kollaste lehtede kahin on kui surmaoru saadikud.
Järjekordne aastakukerpall on jõudnud sügisesse. Umbes sinnakohta, kus pea on maas ja perse püsti.
On kohe tahtmine hääbuvast valgusest välja lugeda mõttetust. Aga loodusest seda ei leia - jõuan selle tahtmisega hoopis inimese juurde. Võiks ju kasvõi mõelda oma elupäevadelegi. Et kui jõuaks sinnamaani, kus juuksed koltunud nagu sügishein ja rõõmustada, et miskit on veel eeski. Või lausa jõuda näha uut kevadet, et alles siis elu jätta. Väärikalt ning rõõmuläige silmis. Või pole enamusel inimestel vahet, kui pikk on elutee? Toksiks ühtmoodi lõpuni... aga las olla! Tore oleks, kui pisut rohkem saaksime aru Looja armastusest, kui ta ehib loodust nõnda kaunisti, et siis sügisel hääbuda lasta. Veel enam ehib Ta inimest, seda va nõdrausulist. Ja ikka jääb see, millega oma elu täidame.
sügise hakul 2009
Armastus esimesest silmapilgust
Paljut polnudki vaja.
Vaid siseneda suure laeva pääl olles kaljudega palistatud lahte. Kidurad, kui vaprad männid graniidipaljanditel. Korraks vaigistus kogu ümbritsev tehismüra ja udukardinate vahelt paljastuv maa pakkus end täies ilus. Justkui oleks ma see muistne eestlane, kes põhjapoole rännates enesele uut maad avastas. Igatahes ei tundnud ma võõrastust, pigem oleks nagu kodupoole seilanud. See maa oli ja on ka nüüd Soome.
Hiljem olen avastanud sisemaal väiksemaid meresid, mida siin järvedeks kutsutakse. Huvitavaid kaljusid koos sammaldunud iidsete kividega. Sellised mehed kivid koos põliste laantega, mis võiksid varjata seitsme venna elupaika - nende järeltulijate omi aga kohe kindlasti. Järved täis hiigelsuuri hauge ja lõhilasigi. Ei unune järvekauride ürgne laul Kesk-Soome vähirikkal järvel, kus kesämökki rannas nagu valatult graniidil istub.
Inimeste vaimsus on siin suur, aga ollakse siiski lihtsad inimesed.
Ma olen armunud sellesse maasse, sest miks muidu tuleb ta nii sagedasti mu mõtetesse või seostan tihti oma plaane Soome sõpradega või mõtlen..., kuidas see lause nüüd soome keeles kõlaks?
Kun Jumala suo, kyllä nähdään vielä...
Vaid siseneda suure laeva pääl olles kaljudega palistatud lahte. Kidurad, kui vaprad männid graniidipaljanditel. Korraks vaigistus kogu ümbritsev tehismüra ja udukardinate vahelt paljastuv maa pakkus end täies ilus. Justkui oleks ma see muistne eestlane, kes põhjapoole rännates enesele uut maad avastas. Igatahes ei tundnud ma võõrastust, pigem oleks nagu kodupoole seilanud. See maa oli ja on ka nüüd Soome.
Hiljem olen avastanud sisemaal väiksemaid meresid, mida siin järvedeks kutsutakse. Huvitavaid kaljusid koos sammaldunud iidsete kividega. Sellised mehed kivid koos põliste laantega, mis võiksid varjata seitsme venna elupaika - nende järeltulijate omi aga kohe kindlasti. Järved täis hiigelsuuri hauge ja lõhilasigi. Ei unune järvekauride ürgne laul Kesk-Soome vähirikkal järvel, kus kesämökki rannas nagu valatult graniidil istub.
Inimeste vaimsus on siin suur, aga ollakse siiski lihtsad inimesed.
Ma olen armunud sellesse maasse, sest miks muidu tuleb ta nii sagedasti mu mõtetesse või seostan tihti oma plaane Soome sõpradega või mõtlen..., kuidas see lause nüüd soome keeles kõlaks?
Kun Jumala suo, kyllä nähdään vielä...
Kirjutatud 04.2006 ehk 15 aastathiljem
Silver
Käisin Silveriga merel.
Nimele mõeldes võinuks ju tegu olla mereröövlite rutiinse retkega mõnele ehetest nõrguvale reisi- või kaubalaevale, kuid ei ...
Paadis olid ka Kaspar ning Kristjan ning ei otsitud ehteid, vaid hoopiski ehedust. Eks ikka seda varandust, mis on sul soodes, rabades, luhtadel, randades, vanades talukohtades tallel. Seekord siis laiud ja meri nende ümber-vahel koos viigerhüljestega.
Inimkond on ennast vastu tahtmist harjutanud teadmisega, et maa vanus on väga hoomamatu ja iidne. Laidude vahel on aga kõik hoomatav: see siin on tuhat aastat vana, see 150 aastat, see alles 10 aastat tagasi tuli nähtavale. Laiud on hästi "kasvanud" ja on täis puutumatust ja ehedat loodust. Ämblikeni välja.
Ah jaa, Silver ...
Silver peatab paadi laisal merel kohas, kus laiud meid ringikujuliselt ümbritsevad. Koorib lahti salaamivorsti ning sööme. Istume vaikselt ja tunneme end hästi - elämä on laiffi ...
Mul on olnud vaikne kutse sisemuses laidude kanti ning kui viimaks oledki seal, siis tundubki, et oled õiges kohas. Ehe on õige sõna, kui tajud end olevat õiges kohas või situatsioonis.
Ühe eakama laiu peal on varem talu olnud ning kujutad endamisi ette, kuidas siin kukk hommikuti kireb ning mehed on juba merele läinud ... ehe! Üks neist merele läinud meestest võikski olla Silver.
September 2006
Tere, te kadunud hinged
Toomas läheb ees, seisatab veidi ning teretab lävepakust üle astudes. Otsime toa, kus pisut lage veel alles ning istume. Aga pererahvast pole kodus. On vaid kirjad, mõned raamatud ja asjad, lõhkine ahi, mida juba ammu pole kasutatud. Igaviku jagu on siin elu seisnud ning vaid kadunud hingede vari peegeldub lagunevast talust, laudast, aidast, suitsusaunast.
Kirju on mitmeid. Keegi kurjustab oma võimaliku pruudi üle, keegi lubab juba aastaid linnast maale külla tulla, keegi kirjutab Siberi Eesti külast ja räägib 4 lehekülge, et kui "hää on lõpuks kirjudadud saada."... Ilmselt pole miskit uut siin päikese all. Jah, kõik kordub. Kuid kas kordub ka selle talu õitsenguaeg? Vaevalt...
Lagunenud aida all on katkine rehepeksumasin ning kellegi kogu erinevatest kividest. Lauda taga on rauast rist, mis segaste aegade hirmus koju peitu toodud.
Tunnen seda pere juba pisut enam, kui tulles. Mõelda, kui istuks siin elutoas nii 80 aastat tagasi ning jooks koos perega viljakohvi. Jalad toolil, sest põrandast õhkab külma.
Küllap igatsus vanade aegade järele tekitab nostalgia. Tihti kajastub selline mälestustes uitamine vanast majast nodi kojutoomisega või miski vana ehitise jäljendamises kuskil elus kohas.
Lastes pilgul silitada hääbuvat majapidamist, sätime end minema. Nägemist, te kadunud hinged...
Kirju on mitmeid. Keegi kurjustab oma võimaliku pruudi üle, keegi lubab juba aastaid linnast maale külla tulla, keegi kirjutab Siberi Eesti külast ja räägib 4 lehekülge, et kui "hää on lõpuks kirjudadud saada."... Ilmselt pole miskit uut siin päikese all. Jah, kõik kordub. Kuid kas kordub ka selle talu õitsenguaeg? Vaevalt...
Lagunenud aida all on katkine rehepeksumasin ning kellegi kogu erinevatest kividest. Lauda taga on rauast rist, mis segaste aegade hirmus koju peitu toodud.
Tunnen seda pere juba pisut enam, kui tulles. Mõelda, kui istuks siin elutoas nii 80 aastat tagasi ning jooks koos perega viljakohvi. Jalad toolil, sest põrandast õhkab külma.
Küllap igatsus vanade aegade järele tekitab nostalgia. Tihti kajastub selline mälestustes uitamine vanast majast nodi kojutoomisega või miski vana ehitise jäljendamises kuskil elus kohas.
Lastes pilgul silitada hääbuvat majapidamist, sätime end minema. Nägemist, te kadunud hinged...
Kirjutatud septembris 2007
"Undimurru" talu
"Undimurru" talu
Maailm on väike
Mõni aasta tagasi leidsin Umbusi külast ühest mahajäetud talust sellise kivi, mis tehtud Höganäs`is. Siis arvasin, et ju Rootsis kuskil. Eile sattus Kristjan Rootsis, Helsingborg`i lähedal just sinna Höganäs´i linna. Maailm on ikka väike küll... ja aina väiksemaks läheb...
Siis, kui Eesti vabaks sai...
Siis, kui Eesti vabaks sai, olid keerulised hetked. Öine sõjamasinate möödasõit Adaverest tekitas kõhedust, et nüüd rullitakse orjarahvas taas madalamaks kui rohi.
Hommikul läksime Aosaar Kunoga Puiatu taha Protase kuusikut raiuma nagu ikka viimasel ajal. Küsisin, ise häiritud öisest mürglist, mis Kuno asjast arvab? Vastus tuli kiire: "Eks nad natuke rahmeldavad, siis lähevad jälle laiali...". Seda öeldes lõi ta laia kaarega kätt ülalt alla ning isegi naeratas. Selline suure laia ninaga lühike paks mees, kel hea süda sees, kuid olemine konkreetne. Viinaviga vast kuigivõrd oli.
Tegin tööd, kuid sellel päeval töö ei sujunud. Mõtted kui ratsahobused ja meel murelik. Olin ju pisut aega tagasi olnud Valgevenes dessantväes ning näinud, kuidas dresseeritakse sõjamehi minema "üleannetute baltlaste" vastu. Siis muidugi leedukate peale.
Tagantjärele mõeldes on hea, et Kuno elutargana kümnesse pani ning olemegi vabad. Hea on ka mõelda, et olin tookord metsas. Metsas on ju eestlane alati kodus olnud.
Hommikul läksime Aosaar Kunoga Puiatu taha Protase kuusikut raiuma nagu ikka viimasel ajal. Küsisin, ise häiritud öisest mürglist, mis Kuno asjast arvab? Vastus tuli kiire: "Eks nad natuke rahmeldavad, siis lähevad jälle laiali...". Seda öeldes lõi ta laia kaarega kätt ülalt alla ning isegi naeratas. Selline suure laia ninaga lühike paks mees, kel hea süda sees, kuid olemine konkreetne. Viinaviga vast kuigivõrd oli.
Tegin tööd, kuid sellel päeval töö ei sujunud. Mõtted kui ratsahobused ja meel murelik. Olin ju pisut aega tagasi olnud Valgevenes dessantväes ning näinud, kuidas dresseeritakse sõjamehi minema "üleannetute baltlaste" vastu. Siis muidugi leedukate peale.
Tagantjärele mõeldes on hea, et Kuno elutargana kümnesse pani ning olemegi vabad. Hea on ka mõelda, et olin tookord metsas. Metsas on ju eestlane alati kodus olnud.
Kirjutatud detsembris 2008
Meenutades Eesti taasiseseisvumisaega
Meenutades Eesti taasiseseisvumisaega
Elu ülistus olevikus
Korraga tabad üllatusena end mõttelt, et oledki siiani välja vedanud. Tingimusteta...
Et mis kõike on tulnud teha või enesele teha lasta. See on kui olevikus elu ülistus. See on koht, kus pead end lausa näpistama, et ikka sellele leiule kinnitust saada. Hakka lausa mõtlema, et enamus päevi oleme kui surmaeelses unes ning pisitasa vaibudes taganeme eluvalgusest. Tõsi ta ju on, et maailmas on palju kui mitte öelda tohutult inimesi, kes küll elavad, kuid ometigi on surnud.
Aga olen just praegu siin ja olen elus! Tunnen näol päikesesilitust, võrratu toidu maitset suus, näen sügisevärve looduses ning mõtlen rändlindudele head teed kaasa nende pikal reisil.
Et mis kõike on tulnud teha või enesele teha lasta. See on kui olevikus elu ülistus. See on koht, kus pead end lausa näpistama, et ikka sellele leiule kinnitust saada. Hakka lausa mõtlema, et enamus päevi oleme kui surmaeelses unes ning pisitasa vaibudes taganeme eluvalgusest. Tõsi ta ju on, et maailmas on palju kui mitte öelda tohutult inimesi, kes küll elavad, kuid ometigi on surnud.
Aga olen just praegu siin ja olen elus! Tunnen näol päikesesilitust, võrratu toidu maitset suus, näen sügisevärve looduses ning mõtlen rändlindudele head teed kaasa nende pikal reisil.
september 2006
* * *
Ootad kaunist augustipäeva, aga hoopiski näed raskeid, vihmapiiskadest raskeid pilvi nobedalt üle sõitmas. Tuul rebib sarapuult lehti, kasel on kollast kuues. Hing ei taha leppida, et seekord on suvi möödas, üksnes sügisesemaks läheb. Küllap tuleb veel sumedaid augustiöid, vaikseid, tähesärast küllastunuid, salapäraseid.
augustis 2000 oli sedamoodi, 2010 sootuks teistmoodi
Augustiöö Kaave jõel
Vaikne, nii vaikne on, et suisa halb on pilliroogu ragistades kulgeda. Parem on istuda. Istuda ja vaadata kuusirpi ja tähti, Linnuteed, mis veel enne lindude massrändu peab pisut oma suunda korrigeerima. Küll "kukub tähti": vast üle 20 juba. Mõned lennukid ja pooltosinat satelliiti liigub ülal. Mis seal veel-veel ülevamal on? Ei, pigem naudin vaikust. Tõesti on meeletult vaikne ja harv heli maanteelt kostub kui siitsamast jõekääru tagant.
Keskööl ei läinudki nii pimedaks, kui arvasin. Vahest polegi kõik suvest veel kadunud. Vahest pole kõik veel kadunud...
Keskööl ei läinudki nii pimedaks, kui arvasin. Vahest polegi kõik suvest veel kadunud. Vahest pole kõik veel kadunud...
august 2000
* * *
Tajud igavikulist rütmi. See sarnaneb kerge tuule rütmiga puulatvades või rünkpilvede liikumisega sinise taeva taustal.
Ja klaver oma kõrgete nootidega kõrvus loob täiusliku meeleolu.
Ja klaver oma kõrgete nootidega kõrvus loob täiusliku meeleolu.
august 2000
Viimane kord
Viimane kord, kui metsas käisin, oli hurmav öhe vajuv suveõhtu - see oli üleeile. See mõtteline päeva muutumine ööks, kuigi öö on nagu päev - vähemalt valguse poolest. Inimesed valgumas oma magalatesse ning looduse elavnemine oma sujuvtasasel moel. Sulahea!
Viimane kord, kui isa haual käisin, oli kaua aega tagasi. Oli nagu ikka: lilled, sättimised ja suured mõtted väikeses peas.
Viimane kord, kui kirikus käisin, olid Eino matused. Võiks ju muidu ka käia, kuid see asi las praegu jääda.
Viimane kord, kui Taneliga Kõkkasel käisime, oli ... vist paar aastat tagasi. Aga ta ei aimagi, et on enese teadmata mul ühes olnud nii mõnelgi hilisemal korral, mõtteliselt.
Kuna siis on õieti see viimane kord? Kui teaks, küll oleks sitt. Mis sa teeksid teadmisega, et vaat oleme siin praegu koos või et on tore siin paigas olla ja see siis nüüd ongi tegelikult see viimane kord? Esimese korra nimel tehakse elus palju, kuid viimast korda ei soostu eriti keegi lahti mõtestama, ei sillapõletajad ega ka mõttetarkurid, alalhoidjatest rääkimata. Olgu siis meie jutuajamised ja käimised või kohtumised nagu viimane kord, et hiljem kahetsust või pettumust poleks. Ja kole hea, kui polnudki SEE VIIMANE KORD.
Viimane kord, kui isa haual käisin, oli kaua aega tagasi. Oli nagu ikka: lilled, sättimised ja suured mõtted väikeses peas.
Viimane kord, kui kirikus käisin, olid Eino matused. Võiks ju muidu ka käia, kuid see asi las praegu jääda.
Viimane kord, kui Taneliga Kõkkasel käisime, oli ... vist paar aastat tagasi. Aga ta ei aimagi, et on enese teadmata mul ühes olnud nii mõnelgi hilisemal korral, mõtteliselt.
Kuna siis on õieti see viimane kord? Kui teaks, küll oleks sitt. Mis sa teeksid teadmisega, et vaat oleme siin praegu koos või et on tore siin paigas olla ja see siis nüüd ongi tegelikult see viimane kord? Esimese korra nimel tehakse elus palju, kuid viimast korda ei soostu eriti keegi lahti mõtestama, ei sillapõletajad ega ka mõttetarkurid, alalhoidjatest rääkimata. Olgu siis meie jutuajamised ja käimised või kohtumised nagu viimane kord, et hiljem kahetsust või pettumust poleks. Ja kole hea, kui polnudki SEE VIIMANE KORD.
2008 juuni lõpp ja nüüd
Udu(d)
Kui päikesekiired silitavad kaselatvu ning siis läänekaares maakumeruse taha sukelduvad, läheb liikvele udu (või on sootuks udud?). Õhk seguneb külmade hoovustega ning algab kaunis vaatemäng. Jõe poolt hiilivad uduloorid luhale ja niidule. Kord mattes kõik meeldivasse jahedusse, kord täiesti taandudes. Hääled sumbuvad, aga õhk laulab. Kaselõhna on kõikjal. Selline on suveudu elu.
Sügisel ei jõua päike enam udust eriti üle käia. Pingutus ning korra õnnestub päikesel udu maast lahti saada, kuid taas vajub see tihedalt maadligi. Nii võib see korduda 4-5 korda. Kõndides heinamaal võib pea olla udus, kükitades aga näed kogu ümbrust. Tore on jälgida kitseperet, kelledest aeg - ajalt paistavad üksnes talled ja täiskasvanute jalad.
Udu on salapärane, sest matab visuaalse pildi.
Sügisel ei jõua päike enam udust eriti üle käia. Pingutus ning korra õnnestub päikesel udu maast lahti saada, kuid taas vajub see tihedalt maadligi. Nii võib see korduda 4-5 korda. Kõndides heinamaal võib pea olla udus, kükitades aga näed kogu ümbrust. Tore on jälgida kitseperet, kelledest aeg - ajalt paistavad üksnes talled ja täiskasvanute jalad.
Udu on salapärane, sest matab visuaalse pildi.
Kirjutatud augustis 2006
Jutustan heinaaja tuulest
Miski on, mis mind selles tuules lummab. Ühtlaselt tugev, soe, võimaski. Hea tunda selle tugevat pressi oma näol või lihtsalt pelgad looduse võimu tuule näol. Ja siis on hea öelda - tegelikult see meeldib mulle!
Aga tegelikult meeldibki ja kuidas veel. Olen sellest ilmapäikseta sompudusest ilmast lausa võlutud. Päikest ja vihma pole, on palavmõnus tuul, mis justkui raputaks sind õlgadest: ära tuku, ära vaata pilvi - neid polegi, on üksnes sumu õhus. See pidev tuulepress väljal annab mulle lootust, et polegi nii kaugel sellest kõigest. Tunnen end miski tohutu suurega ühes olevat.
Aga tegelikult meeldibki ja kuidas veel. Olen sellest ilmapäikseta sompudusest ilmast lausa võlutud. Päikest ja vihma pole, on palavmõnus tuul, mis justkui raputaks sind õlgadest: ära tuku, ära vaata pilvi - neid polegi, on üksnes sumu õhus. See pidev tuulepress väljal annab mulle lootust, et polegi nii kaugel sellest kõigest. Tunnen end miski tohutu suurega ühes olevat.
Kirjutatud augustis 2000
Lapsepõlve tähelepanek
Lapsepõlve tähelepanek
Tõdemus III
Sa ühildud selle maailmaga eesmärgiga toime tulla. Ja muutudki ebainimeseks või kellekski, milleks me küll loodud ei ole.
2006
Elu on...
Elu on ...
a) pask
b) punk
c) parim asi, mis ühe inimesega võib juhtuda
d) lõkkekartulid ja lageda taeva all magamine
e) levinuim viirushaigus
f) magus valu, mida vaid vähestel õnnestub lõpuni maitsta
g) kantõrri puudumine
h) Euroopa karikavõistluste esiliiga kümnevõistluses
i) üks lõbus lugu
j) raha
k) sõnnikuvedu Jumala kesapõllule
a) pask
b) punk
c) parim asi, mis ühe inimesega võib juhtuda
d) lõkkekartulid ja lageda taeva all magamine
e) levinuim viirushaigus
f) magus valu, mida vaid vähestel õnnestub lõpuni maitsta
g) kantõrri puudumine
h) Euroopa karikavõistluste esiliiga kümnevõistluses
i) üks lõbus lugu
j) raha
k) sõnnikuvedu Jumala kesapõllule
Allikas: Martin Raiste
* * *
Vahest tahad lihtsalt istuda metsas või metsaservas niidupiiril ja lihtsalt olla. Ja istud ja oledki. Püss sai kaasa ning jahitorn on ligi - sealgi saab istuda. Tunned end vist pisut tugevamalt, kui oled maast kõrgemal ja püsski on kõrval. Halenaljakas olen endale.
Kaks kährikut liiguvad kuuvalguses üle põndaku kunagise metsatalu poole. Püss ununeb ja näen ilu selles hetkes. Hiljem tukastan... See on sulauni, mis maitseb paljugi paremini, kui pehmes sängis - no nii nagu tavaliselt.
Kuu valgustab hästi, kuid madalalt. Hakkan minema. Lõhestan vaikust oma rohmaka liikumisega.
Küll oli kodune olla. Mingi uitmõte kulmude taga - miks siis lahkun siit?
Kaks kährikut liiguvad kuuvalguses üle põndaku kunagise metsatalu poole. Püss ununeb ja näen ilu selles hetkes. Hiljem tukastan... See on sulauni, mis maitseb paljugi paremini, kui pehmes sängis - no nii nagu tavaliselt.
Kuu valgustab hästi, kuid madalalt. Hakkan minema. Lõhestan vaikust oma rohmaka liikumisega.
Küll oli kodune olla. Mingi uitmõte kulmude taga - miks siis lahkun siit?
September 1998
Armasta oma ligimest nagu iseennast
Vaatad otsa ... mõtled: LOLL!
Räägid veidi ... mõtled: LOLL!
Kuulad palju ... mõtled: LOLL!
Lahkud esimesel võimalusel.
Mõtled: Jumala ees oleme kõik ühesugused.
Räägid veidi ... mõtled: LOLL!
Kuulad palju ... mõtled: LOLL!
Lahkud esimesel võimalusel.
Mõtled: Jumala ees oleme kõik ühesugused.
Juuli 2010
Mõtled: kesksuvi
Mõtled: kesksuvi
Eesti elu - võrrand 3 tundmatuga
Liikumist on mitmesugust, enamasti kasulikkuse või progressiga seonduvat. Aga vaadates miskit asja, mis kasutamata on mõnda aega seisnud, siis tabad end mõttelt, et vahest oleks küll hea, kui pikemat aega oleks asjad su ümber paigas ja liikumatutena. Sa tuled, oled ja lähed, aga asjad, mis kord sulle rõõmuks sätitud või sina ise nad rõõmuga sättinud, on samamoodi.
Äkki on see mõte pigem võrdpilt taotlusest, et (töö) elus oleks mingi stabiilne seis ilma pideva võrrandi lahendamiseta? Muuseas on tegemist tihti võrrandiga, millel vähemalt 3 tundmatut ja aeg - ajalt saad vaid ühele tundmatule paremini pihta.
Arvan, et see üks oled sa ise.
Äkki on see mõte pigem võrdpilt taotlusest, et (töö) elus oleks mingi stabiilne seis ilma pideva võrrandi lahendamiseta? Muuseas on tegemist tihti võrrandiga, millel vähemalt 3 tundmatut ja aeg - ajalt saad vaid ühele tundmatule paremini pihta.
Arvan, et see üks oled sa ise.
Hauel
Sa oled ilmast sõltumata jõe servas või järve peal ning kogu tähelepanu on vaid nööri otsas oleva, läheneva landi tunnetamisel. Oled kalal. Spinninguga. Alati olen end jahimeheks pidanud, kuid paar aastat juba tõmbab samuti kalavetele. Kogu muu maailm lülitub välja ning kogu hingest ootad momenti, kui havi lanti rabades oma esimesed jõnksud läbi nööri ja ridva su kätesse üle kannab. Millise uhkusega hoiad haugi käes ja näitad teistele. Räägid, et kuidas ta ära ei läinud ja oled kui kuldmedalivõitja. Tingimusteta.
Tasapisi olen mõistnud, et kalal käies pead leidma mõningase vabanemise reaalsest maailmast, sellest tohuvapohust. Ja lootes vaid saaki saada jätab sulle tihti tühja linasest kalakoti...
Nautides loodust enese ümber ja osata olla ise osa kõigest sellest ümbritsevast võimaldab sul siira meele ja puhta südamega tulla tagasi argiellu. Ilmselt siis ka mõni haug kotis.
Tasapisi olen mõistnud, et kalal käies pead leidma mõningase vabanemise reaalsest maailmast, sellest tohuvapohust. Ja lootes vaid saaki saada jätab sulle tihti tühja linasest kalakoti...
Nautides loodust enese ümber ja osata olla ise osa kõigest sellest ümbritsevast võimaldab sul siira meele ja puhta südamega tulla tagasi argiellu. Ilmselt siis ka mõni haug kotis.
Mai 2006
Langevarjukorjajate klubi
On üks klubi, millel pole registrikoodi ega aadressi. Pole ka liikmestaatust.
On ühed mehed, kes muutuvad aeg - ajalt kärsituks, eriti kevadel, kui ei saa pikemalt loodusesse, rabaavarustesse või metsamassiividesse, paadiga vetele. Tean neid olevat lähikonnas alla tosina, kuid aiman neid kaugemal olevat palju - palju enam. Nad tahavad minna loodusesse, võimalikult kaugele inimestest ja nendega kaasnevatest idiootsustest. Nad siunavad jobusid, kes looduses käituda ei oska ning korjavad kokku nende prahi või parandavad lõhutud metsamaja. Nad irvitavad tänapäeva urbaniseerunud loodusturisti üle :"No miks siia rabasaarele juba Coca-Cola automaati pole paigaldatud?" stiilis. Nad ei vali kunagi rännakuks lihtsaid teid ning tihti pusivad lodudes või kevadistes jõeluhtades nagu poisikesed. Varustus on küll aastatega paranenud, kuid ikkagi veel aetakse läbi lihtsate asjadega. Noorukitena rännati tihti paari võileivaga ning kergete suusariietega päevi rabades või lodurägastikes. Suurvetes suplused on siiani humoorikateks mälestuskildudeks. Nad vaatlevad/kuulavad loodust ning jagavad üksteisele teavet kogetust. Hundiga kohtumised pole eriti haruldased, karuga nõndasama. Aga samapalju rõõmustutakse erilise puu või lihtsalt kitsega kohtumisel.
Nad elavad loodusega ühes. Nad suhtuvad kirega oma ürgsesse kutsumusse.
Toomas, üks ikoonidest, lasi tuttavatel end kord viia rabaserva, et minna oma tavapärasele "tsõõrile". Nood olid õlgu kehitanud, et ei teagi, mis mehel juhtunud on, et nõndaviisi üksi kevadel rappa ronib, pole marju, ei midagi....
On ühed mehed, kes muutuvad aeg - ajalt kärsituks, eriti kevadel, kui ei saa pikemalt loodusesse, rabaavarustesse või metsamassiividesse, paadiga vetele. Tean neid olevat lähikonnas alla tosina, kuid aiman neid kaugemal olevat palju - palju enam. Nad tahavad minna loodusesse, võimalikult kaugele inimestest ja nendega kaasnevatest idiootsustest. Nad siunavad jobusid, kes looduses käituda ei oska ning korjavad kokku nende prahi või parandavad lõhutud metsamaja. Nad irvitavad tänapäeva urbaniseerunud loodusturisti üle :"No miks siia rabasaarele juba Coca-Cola automaati pole paigaldatud?" stiilis. Nad ei vali kunagi rännakuks lihtsaid teid ning tihti pusivad lodudes või kevadistes jõeluhtades nagu poisikesed. Varustus on küll aastatega paranenud, kuid ikkagi veel aetakse läbi lihtsate asjadega. Noorukitena rännati tihti paari võileivaga ning kergete suusariietega päevi rabades või lodurägastikes. Suurvetes suplused on siiani humoorikateks mälestuskildudeks. Nad vaatlevad/kuulavad loodust ning jagavad üksteisele teavet kogetust. Hundiga kohtumised pole eriti haruldased, karuga nõndasama. Aga samapalju rõõmustutakse erilise puu või lihtsalt kitsega kohtumisel.
Nad elavad loodusega ühes. Nad suhtuvad kirega oma ürgsesse kutsumusse.
Toomas, üks ikoonidest, lasi tuttavatel end kord viia rabaserva, et minna oma tavapärasele "tsõõrile". Nood olid õlgu kehitanud, et ei teagi, mis mehel juhtunud on, et nõndaviisi üksi kevadel rappa ronib, pole marju, ei midagi....
Kevad 2010
Maailm on kildudeks
Mäletan, kui lapsepõves oli väga põnev vaadata läbi kaleidoskoobi ning otsida võimalikult erilist kildude kombinatsiooni peeglites. Suur soov oli seda ka teistele näidata, kuid ikka liikusid killud paigast ja pilt muutus teiseks. Või ei meeldinud just see "sinu pilt" teistele ja igaüks keeras pildi enda silmale sobivaks ning üritas vaimustunult taas teistele näidata.
Nüüd pole enam lapsepõlv ning pole ammu kaleidoskoopigi ja lastest on saanud suured inimesed. Aga kildudest maailma kokkupanek ja ilusa pildi loomine pole kuhugi kadunud.
Maailm on kildudeks. See on suur mäng, kus kõik inimesed peavad oskama kildudest tervikpilti kokku panna.
Nüüd pole enam lapsepõlv ning pole ammu kaleidoskoopigi ja lastest on saanud suured inimesed. Aga kildudest maailma kokkupanek ja ilusa pildi loomine pole kuhugi kadunud.
Maailm on kildudeks. See on suur mäng, kus kõik inimesed peavad oskama kildudest tervikpilti kokku panna.
Kevad 2010
Üks kevadine...
Varakevadise päikeseloojangu järgselt hiilib soost ja laantest põldudele - niitudele talvejahedus, et pimeduse varjus kergelt oma hingusega puudutada kollaseid rohukõrsi ning mutimullahunnikuid. Hommikul aga tuleb uduna kiiresti taanduda tagasi metsa. Lausa jooksujalul, nagu paha peal olnuna kihutab külm metsa. Virvendav õhk heinamaa kohal aga saluteerib võitjana ning paiskab taevalaotusesse trobikonna põldlõokesi.
Sookured ilmuvad sealt, kuhu külm taandus ning kevade lähe on antud.
Sookured ilmuvad sealt, kuhu külm taandus ning kevade lähe on antud.
07.04.2009
Mõtlesin rabast
Milline on elus piir hea ja kurja vahel? Mulle on saanud aina selgemaks, et see piir on hea poolt vaadates tohutult ahvatlev, väga ilus ja lausa jube vajalik elus püsimiseks - nii vähemasti tundub. Halva poolt vaadates aga paistab piir veelgi halvem, kui olukord hetkel - seetõttu jääb mulje, et polegi justkui võimalik enam oma jamadest välja saada.
Jeesus ütles lahkudes oma jüngritele, et ta ei võta neid siit ilmast kaasa, vaid saadab Trööstija ning päästab ära kiusatustest. Kiusatused teevadki piiri hea ja kurja vahel kaunilt häguseks ja meie mõistlikkus kaob, samuti kaob võime eristada õiget valest.
Meie ette on laotatud head ja halvad asjad ning Taevaisa need selgelt lahti seletanud. Aga enamasti ei mõista me ei üht ega teist. Ning ka valikuvabadus ja kõrkus tõkestavad tee tõeni jõudmisel. Me küll valime, kuid paljus valesid asju, sest need paistavad paremad, annavad hetkeks naudingut või on lihtsamini saavutatavad. (Silme ette tuleb raba, mis enamasti algab ja lõpeb ebameeldiva, raskesti läbitava mädasooga - seda läbimata ei pääse rabast välja ega ka rappa).
Jeesus ütles lahkudes oma jüngritele, et ta ei võta neid siit ilmast kaasa, vaid saadab Trööstija ning päästab ära kiusatustest. Kiusatused teevadki piiri hea ja kurja vahel kaunilt häguseks ja meie mõistlikkus kaob, samuti kaob võime eristada õiget valest.
Meie ette on laotatud head ja halvad asjad ning Taevaisa need selgelt lahti seletanud. Aga enamasti ei mõista me ei üht ega teist. Ning ka valikuvabadus ja kõrkus tõkestavad tee tõeni jõudmisel. Me küll valime, kuid paljus valesid asju, sest need paistavad paremad, annavad hetkeks naudingut või on lihtsamini saavutatavad. (Silme ette tuleb raba, mis enamasti algab ja lõpeb ebameeldiva, raskesti läbitava mädasooga - seda läbimata ei pääse rabast välja ega ka rappa).
Kirjutatud suvel 2008
Häid Ülestõusmispühi!
Häid Ülestõusmispühi!
Talve lüüasaamine
On üks hetk, kus talv on kevadelt lüüa saanud, kuid äkitselt tajub talv seda isegi. On teine harjunud oma pika ning jäise seisusega, kuid korraga on küljealune märjaks muutunud. Ja siis pitsitab talv taevast lund ja lörtsi, puhub tugevaid tuuleiile. Aeg - ajalt ehmatab, nähes paljaid põlde ja vulisevat vett, kuid siis taas pingutab kõigest jõust oma kaotatud seisuse poole. Vahest tundub talle, et hakkab ilmet võtma... - sama lugu on uskmatuga.
Märtsi lõpp 2003
Varakevad
See õrn ja habras varakevade ilu. Paljus veel talvejahedustki, kuid kellukate helin õhus ja hingeski veab kaasa ka kõige elutuma.
See kaasakiskuv, justnagu uue elu algus. Paljus juhitamatu. Käitumine seostub selgesti looduse tärkamisega või kui palju üleüldse jääb osa, mil nimeks oma mõistuse järgi käimine.
Tõesti õrn ja habras, lisaks kättesaamatu. Samas nii selgesti tajutav iseenese kehas ja sügaval sisimas. Kogu loodus on kiirustamas taaskordsele eluringile, ehkki elu polnudki vahepeal katkenud.
Hing kirjeldab kõike, kuid sõnu kevade ilu kirjeldamiseks ei ole kahjuks palju me käsutuses. Või on süü inimese pidevas kaugenemises loodusest?
Ning veel maitse - magus! Kusjuures see maitse ei olegi tajutav maitsmismeelega nii nagu ikka.
On`s inimeses nagu kaks olevust: üks ühildub loodusega ning on vaimne, teine lihalik ja loodusvaenulik?
Öökulli huik vanas pargis või metsiste "joonevedu" rabamännikus, põdra kosserdamine kultuurmaastikus või siili turtsatused lehehunnikus, tedre mulinad madalsoolagedal või luikede tiivalöögid kevadöise merelahe kohal kahkja täiskuu ees. Muidugi ristpartide lend...
Ärkamine. Taaskordne lähe on antud. Üritad haarata mõistusega, kuid tunnetad sisemusega - eks ole see ju üks ja seesama, mis sinus ja su ümber looduses.
See kaasakiskuv, justnagu uue elu algus. Paljus juhitamatu. Käitumine seostub selgesti looduse tärkamisega või kui palju üleüldse jääb osa, mil nimeks oma mõistuse järgi käimine.
Tõesti õrn ja habras, lisaks kättesaamatu. Samas nii selgesti tajutav iseenese kehas ja sügaval sisimas. Kogu loodus on kiirustamas taaskordsele eluringile, ehkki elu polnudki vahepeal katkenud.
Hing kirjeldab kõike, kuid sõnu kevade ilu kirjeldamiseks ei ole kahjuks palju me käsutuses. Või on süü inimese pidevas kaugenemises loodusest?
Ning veel maitse - magus! Kusjuures see maitse ei olegi tajutav maitsmismeelega nii nagu ikka.
On`s inimeses nagu kaks olevust: üks ühildub loodusega ning on vaimne, teine lihalik ja loodusvaenulik?
Öökulli huik vanas pargis või metsiste "joonevedu" rabamännikus, põdra kosserdamine kultuurmaastikus või siili turtsatused lehehunnikus, tedre mulinad madalsoolagedal või luikede tiivalöögid kevadöise merelahe kohal kahkja täiskuu ees. Muidugi ristpartide lend...
Ärkamine. Taaskordne lähe on antud. Üritad haarata mõistusega, kuid tunnetad sisemusega - eks ole see ju üks ja seesama, mis sinus ja su ümber looduses.
A.D. 2000
Inspiratsioon
Lihtsalt hakkab ühekorraga sulg paberil jooksma... Hetkega oleks kirja panna nõnda palju. Hingetäiusest, jumalikust päritolust, kaunist loodusest ümberringi, katsumustest, tunnetest, ilust ja kes teab millest veel... ahhh!
Küllap ka kõiksugu sitast me ümber ja seeski... paraku
Aga keskendud ühele mõttelõngale ning taltsutad inspiratsiooni sedavõrd, et raamistudes valmib lugu. Lugu jutustab sinust enesest, sinu sõpradest, kallitest inimestest, armsatest paikadest - sinu olemasolu tõestusest. Öösel unne suikudes tabab sind äkitselt mõttelõng Jumal teab kustkohast ning satud maailma, mis küll kukesammu kaugusel, kuid kuhu harva satud. Ühtäkki näed vaadates ja kuuldes kuuled. Tegelikult see ju vist peakski nii olema. Samamoodi on ka vabade päevade hommikuti peale raskemat töönädalat, kui kohvi juues päikesesse vaadates särtsatab mõni mõte, mis väärt kirja panna. Inspiratsioon oleks nagu paralleelmaailm, kuid aina enam pean tõdema, et pigem on see katkendlik pilt meie tegelikust, ehedast elust, mida me küll enamasti kahjuks ei ela. Nii me siis nutame ja igatseme taga paremat elu, kuid olude sunnil elame mingit pseudoelu turgutades seda inspiratsiooniga niinimetatud teistpoolsusest. Mõneti on inspiratsioon nagu kaup, mida paljud tahavad osta. Muidugi, kui ta kaubaks teha. Kujutad inimese hingetäiust ja õrnust ning jumalikku päritolu maalil ning leidub hulga inimesi, kes suure raha selle omastamiseks välja käiksid. Elades ideaalmaailmas ei läheks kaubaks ka jumaliku inspiratsiooniga surematud teosed. Aga ei ela...
Küllap ka kõiksugu sitast me ümber ja seeski... paraku
Aga keskendud ühele mõttelõngale ning taltsutad inspiratsiooni sedavõrd, et raamistudes valmib lugu. Lugu jutustab sinust enesest, sinu sõpradest, kallitest inimestest, armsatest paikadest - sinu olemasolu tõestusest. Öösel unne suikudes tabab sind äkitselt mõttelõng Jumal teab kustkohast ning satud maailma, mis küll kukesammu kaugusel, kuid kuhu harva satud. Ühtäkki näed vaadates ja kuuldes kuuled. Tegelikult see ju vist peakski nii olema. Samamoodi on ka vabade päevade hommikuti peale raskemat töönädalat, kui kohvi juues päikesesse vaadates särtsatab mõni mõte, mis väärt kirja panna. Inspiratsioon oleks nagu paralleelmaailm, kuid aina enam pean tõdema, et pigem on see katkendlik pilt meie tegelikust, ehedast elust, mida me küll enamasti kahjuks ei ela. Nii me siis nutame ja igatseme taga paremat elu, kuid olude sunnil elame mingit pseudoelu turgutades seda inspiratsiooniga niinimetatud teistpoolsusest. Mõneti on inspiratsioon nagu kaup, mida paljud tahavad osta. Muidugi, kui ta kaubaks teha. Kujutad inimese hingetäiust ja õrnust ning jumalikku päritolu maalil ning leidub hulga inimesi, kes suure raha selle omastamiseks välja käiksid. Elades ideaalmaailmas ei läheks kaubaks ka jumaliku inspiratsiooniga surematud teosed. Aga ei ela...
Kirjutatud juulis 2009
Tõdemus I
Meie mõtted, sõnad ja teod on nagu tõrvategu kasepuust. Piisab vaid kitsikutest olukordadest, kui tõrva hakkab ojadena voolama.
26.04.2005. ja tänagi aktuaalne
Metsseajaht
Täiskuu ja uduhõlmad aeglaselt kui kardinad tuules heljumas ristikupõllu ja kollase kaerapõllu piiril. Kaks meest istuvad maakivist varemete serval ja on valmis metssigu omal moel tervitama. Selles mõttes, et lukk on vaid tulistamise senine takistaja. Varemete vahel on pihlakas punnitamas oma oranžikate marjakobaratega. Ja on imeliselt vaikne ja rahulik.
Ei tea, mis Eino mõtleb - küllap oma armsaid mõtteid. Tagumik igaljuhul minul saab pisut kivikülma ligi, kuid kas ka ligi 70 - aastasel Einolgi? Mine tea...
Kassikakk hakkas hõikama. Viimase peal kontsert, taustaks sume öö. Soojad õhuvoolud vahelduvad jahedatega. Kuu vajub üha madalamale või keerame meie endid koos kivivare ning ristiku - ja kaerapõlluga temast eemale kumeruse taha - mine sedagi tea. Udu jääb endiselt rahulikult hõljudes ja end pidevalt muutes kohale.
On aeg minna. Oli igavikuline õhtu ja öö ning siiani üks meeldejäävamaid metsseajahte.
Ei tea, mis Eino mõtleb - küllap oma armsaid mõtteid. Tagumik igaljuhul minul saab pisut kivikülma ligi, kuid kas ka ligi 70 - aastasel Einolgi? Mine tea...
Kassikakk hakkas hõikama. Viimase peal kontsert, taustaks sume öö. Soojad õhuvoolud vahelduvad jahedatega. Kuu vajub üha madalamale või keerame meie endid koos kivivare ning ristiku - ja kaerapõlluga temast eemale kumeruse taha - mine sedagi tea. Udu jääb endiselt rahulikult hõljudes ja end pidevalt muutes kohale.
On aeg minna. Oli igavikuline õhtu ja öö ning siiani üks meeldejäävamaid metsseajahte.
Septembris 1996 Puurmani vallas
Pühendusega Eino Miettisele (29.06.1930 -17.02.2010)
Pühendusega Eino Miettisele (29.06.1930 -17.02.2010)
Lootus
Kõigevägevama õrn puudutus maheda tuulena puuladva lehtedes. Tasane silitus sinu enese hinges, et sa ei pelgaks oma tulevasi asju, oma saatuse kulgemist. Et sa peaksid vastu sulle kingitud elus ja ei murduks ka siis, kui kõik õrn kipub purunema. Olgu siis hing, elu meis endis või meie ümber. See on kingitus, millel nimeks lootus.
Vaata, kuidas kesksuvine rukkipõld lainetab või hommikune sügispäike tükkhaaval udu neelab või talvine täiskuu end üle metsade veeretab. See sisendab usku ja kingib lootuse. Aeg-ajalt tajud ka ehedalt armastust.
Vaata, kuidas kesksuvine rukkipõld lainetab või hommikune sügispäike tükkhaaval udu neelab või talvine täiskuu end üle metsade veeretab. See sisendab usku ja kingib lootuse. Aeg-ajalt tajud ka ehedalt armastust.
"Any other name"(Thomas Newman) taustana
Kirjutatud 2006 septembris
Kirjutatud 2006 septembris
Biffy Clyro
Nüüd on kontserdist mõni aeg möödas, muljed settinud ja saab mõtted kirja panna. Kõrvalepõikeks "laagerdumisest" rääkides, meenub mu füüsikaÕpetaja mõte arvestustööde parandamise viibimise seletuseks, et eks seistes lähe ikka paremaks. Nüüd siis loodangi, et äkki ülevaade on ka kuidagi terviklikum.
Igatahes, juba see info, et šoti rokkarid ~200km kaugusele esinema tulevad, ajas parajalt elevile. Nagu väike poiss kommipoes või kuidas seda nüüd öeldagi. Ja siis nii ta läkski, et jaanuarikuu viimasel päeval seisime Kertuga põhjanaabrite pealinnas Nosturi all järjekorras, et kontserdimajja sisse saada. Kui ma enne rääkisin väiksest poisist, siis tõesti, tunne selline oli, aga ümberringi vaadates jäi mulje, et oleme ikka üsna vanad selles seltskonnas. Õnneks nii see olukord ei jäänud, sest kõvemad sägad tulid ka lõpuks kohale. Eks see alguse värk ja järjekorras seismine ongi vist nooremate jalgade teema. Lahe ääres seistes tuult, lumesadu ja külma trotsides tekkis selline mõnus fiiling ootamisest sellegipoolest. Kertuga muidugi naljatlesime, et kui isa "külma on saanud", on Minttu abiks, siis me mõtlesime seda kommet seoses Šotimaa austamisega teemakohasemaks muuta ning leppisime kokku, et kui sisse jõuame, siis teeme ühed viskid. Noh nii külmaraviks.
45 minutit ukse taga ootamist tasus lõpuks ära ja meid lastigi sisse. Muidugi tegime need viskid. Ahjaa, enne andsime riided 2€-sse riidehoidu (et jutt rohkem dokumentaalsema mulje jätaks) ja vigast soome keelt purssides ei tekitanud baarikontrollis kahtlust, et me 18 täis ei oleks - pealegi ei saa nad meie ID-kaardist nagunii aru ega oska sealt välja lugeda vanust. No ja siis 4cl Ameerika ja 4cl Šotimaa kraami - igati tasus ära tagantjärele mõeldes, sest haigeks ei jäänud külmas ootamise tõttu. Tunduski hea variant balkonile valmis minna.
Tegelikult olime selleks ajaks juba oma 15h ärkvel olnud ja Jumbos ka väiksed tiirud teinud, nii et võis tunda ka teatavat väsimust. Soojendusesineja ajal tekkis tunne, et üks Karhu Korpisavu IV kuluks ära ja natuke ka Iirimaa kraami (ses suhtes, et need on lihtsalt teemakohane värk ja "külma olime ka saanud"). Ütleme nii, et see soojendus eriti sooja tunnet ei jätnud, aga võib-olla lihtsalt olid kohatised silmaklapid ka teatud põhjustel ees. Igatahes, kui Biffy Clyro hääli juba kuulda oli eesriide tagant, tuli väike poiss tagasi, noh, see tunne. Ja kui juba "That Golden Rule" avaloona kõlama hakkas, võis öelda, et käik on korda läinud. Järjepanu häid lugusid ja selline tunne isegi, et raju andmine jäi lühikeseks, samas lugusid sai palju kuuldud ning ainult natuke üle tunni oli algusest möödas. Sisukas, võib öelda. YouTube'st saab leida mõned katked ka, kui hästi otsida. Kokkuvõtvalt oli eriti kõva keikka.
Lahkuda me veel ei kavatsenud, kuigi majast ootasime väljasaamist ka parajalt pikalt. Nii pikalt, et puhast eesti keeltki kuulsime ja mõned muljed vahetasime hääle ärakarjunud kaasmaalasega. Jäime nendega lõpuks nägemiseni ja jõudsime jälle lume ja külma kätte. Aga nii ülev tunne oli nagunii, kuigi ei saanud medikat ega setlisti paberit. Vahet pole, me saime nendega kokku. Me saime autogrammid ja pildi Simoniga. Mitte, et see peaks olema iseenesestmõistetav, aga eriti mõnus siiski. Taaskord olid mu eelarvamused allavett käinud - noh, et staarid ja puha. Sel juhul vist pole sõbralikemaid staare näinud. "How did you enjoy the gig?" ja muud sellised viisakused ning "see you soon then" lõpetuseks. Mida veel tahta?
Lumesajus laialiläinud ja mitte-kuivada-tahtvat plaadiümbrist autogrammidega hoidsime kulla hinnaga ning vahetasime mõned mõtted, enne kui hommikust laeva oodates unne vajusime.
Lõpetuseks, tasub kuulamist ka Simon Neil'i (Biffy laulja ja kidramängija siis) üht lemmiklugu - Bonnie 'Prince' Billy - I See a Darkness.
Igatahes, juba see info, et šoti rokkarid ~200km kaugusele esinema tulevad, ajas parajalt elevile. Nagu väike poiss kommipoes või kuidas seda nüüd öeldagi. Ja siis nii ta läkski, et jaanuarikuu viimasel päeval seisime Kertuga põhjanaabrite pealinnas Nosturi all järjekorras, et kontserdimajja sisse saada. Kui ma enne rääkisin väiksest poisist, siis tõesti, tunne selline oli, aga ümberringi vaadates jäi mulje, et oleme ikka üsna vanad selles seltskonnas. Õnneks nii see olukord ei jäänud, sest kõvemad sägad tulid ka lõpuks kohale. Eks see alguse värk ja järjekorras seismine ongi vist nooremate jalgade teema. Lahe ääres seistes tuult, lumesadu ja külma trotsides tekkis selline mõnus fiiling ootamisest sellegipoolest. Kertuga muidugi naljatlesime, et kui isa "külma on saanud", on Minttu abiks, siis me mõtlesime seda kommet seoses Šotimaa austamisega teemakohasemaks muuta ning leppisime kokku, et kui sisse jõuame, siis teeme ühed viskid. Noh nii külmaraviks.
45 minutit ukse taga ootamist tasus lõpuks ära ja meid lastigi sisse. Muidugi tegime need viskid. Ahjaa, enne andsime riided 2€-sse riidehoidu (et jutt rohkem dokumentaalsema mulje jätaks) ja vigast soome keelt purssides ei tekitanud baarikontrollis kahtlust, et me 18 täis ei oleks - pealegi ei saa nad meie ID-kaardist nagunii aru ega oska sealt välja lugeda vanust. No ja siis 4cl Ameerika ja 4cl Šotimaa kraami - igati tasus ära tagantjärele mõeldes, sest haigeks ei jäänud külmas ootamise tõttu. Tunduski hea variant balkonile valmis minna.
Tegelikult olime selleks ajaks juba oma 15h ärkvel olnud ja Jumbos ka väiksed tiirud teinud, nii et võis tunda ka teatavat väsimust. Soojendusesineja ajal tekkis tunne, et üks Karhu Korpisavu IV kuluks ära ja natuke ka Iirimaa kraami (ses suhtes, et need on lihtsalt teemakohane värk ja "külma olime ka saanud"). Ütleme nii, et see soojendus eriti sooja tunnet ei jätnud, aga võib-olla lihtsalt olid kohatised silmaklapid ka teatud põhjustel ees. Igatahes, kui Biffy Clyro hääli juba kuulda oli eesriide tagant, tuli väike poiss tagasi, noh, see tunne. Ja kui juba "That Golden Rule" avaloona kõlama hakkas, võis öelda, et käik on korda läinud. Järjepanu häid lugusid ja selline tunne isegi, et raju andmine jäi lühikeseks, samas lugusid sai palju kuuldud ning ainult natuke üle tunni oli algusest möödas. Sisukas, võib öelda. YouTube'st saab leida mõned katked ka, kui hästi otsida. Kokkuvõtvalt oli eriti kõva keikka.
Lahkuda me veel ei kavatsenud, kuigi majast ootasime väljasaamist ka parajalt pikalt. Nii pikalt, et puhast eesti keeltki kuulsime ja mõned muljed vahetasime hääle ärakarjunud kaasmaalasega. Jäime nendega lõpuks nägemiseni ja jõudsime jälle lume ja külma kätte. Aga nii ülev tunne oli nagunii, kuigi ei saanud medikat ega setlisti paberit. Vahet pole, me saime nendega kokku. Me saime autogrammid ja pildi Simoniga. Mitte, et see peaks olema iseenesestmõistetav, aga eriti mõnus siiski. Taaskord olid mu eelarvamused allavett käinud - noh, et staarid ja puha. Sel juhul vist pole sõbralikemaid staare näinud. "How did you enjoy the gig?" ja muud sellised viisakused ning "see you soon then" lõpetuseks. Mida veel tahta?
Lumesajus laialiläinud ja mitte-kuivada-tahtvat plaadiümbrist autogrammidega hoidsime kulla hinnaga ning vahetasime mõned mõtted, enne kui hommikust laeva oodates unne vajusime.
Lõpetuseks, tasub kuulamist ka Simon Neil'i (Biffy laulja ja kidramängija siis) üht lemmiklugu - Bonnie 'Prince' Billy - I See a Darkness.
Mon the Biffy!
Postia pappi Jaakobille
Selline filmielamus, mis personaalselt väga puudutas. Kasutades Fred Jüssi mõttekäiku, et täiuslik pole see, kuhu ei saa midagi juurde panna, vaid see, kust ei saa midagi ära võtta... Nõnda täiuslik on minu jaoks ka see filmiteos, lihtne ja täiuslik, inimlik ja jumalik... Mõte, mis minu eesmärk on maailmas, leiab siin filmis parima väljenduse.
Tsiteerides papp Jaakobit: "Arvasin, et teen seda kõike Tema jaoks, aga oli hoopis vastupidi..."
Hingelt igihaljas
Inimesi on väga erinevaid. Ehk tegelikult peakski ütlema, et ongi vaid erinevad inimesed.
Aga on inimesi (õnneks), kes kuni oma maise tee lõpuni jäävad hingelt pisikesteks poisteks ja tüdrukuteks. Vaatamata elu halastamatule räsimisele on nende hing kaitstud ning ka vanemas eas süütu ja lapsemeelne. See on just seesama, kui aastate möödudes kohtad head sõpra ja tajud, et ta pole põrmugi muutunud. Ikka seesamune poisiklutt, kes puu otsa linnupesa uudistama ronides püksiperse katki rebis. Pole kiikse asjatuid ning piidlemist - ehk oled nüüd keegi teine!? Maailma keerulisust ning inimese veel keerulisemat sisemaailma silmas pidades on see ainulaadne suhe siin päikese all.
Aga on inimesi (õnneks), kes kuni oma maise tee lõpuni jäävad hingelt pisikesteks poisteks ja tüdrukuteks. Vaatamata elu halastamatule räsimisele on nende hing kaitstud ning ka vanemas eas süütu ja lapsemeelne. See on just seesama, kui aastate möödudes kohtad head sõpra ja tajud, et ta pole põrmugi muutunud. Ikka seesamune poisiklutt, kes puu otsa linnupesa uudistama ronides püksiperse katki rebis. Pole kiikse asjatuid ning piidlemist - ehk oled nüüd keegi teine!? Maailma keerulisust ning inimese veel keerulisemat sisemaailma silmas pidades on see ainulaadne suhe siin päikese all.
Kirjutatud aprillis 2006 ehk 15 aastat hiljem
Kassikakk
Täna oli kohtumine kassikakuga. Teadmata asjaoludel oli see võimas ja ka haruldane (vt artiklit) lind tulnud majade juurde siin Adaveres ning oli küllaltki halvas seisus. Lisaks käredale külmale oli ta ka pideva vareste ja harakate rünnaku all. Nii palju jõudu aga linnus oli, et inimeselt veel abi ei vajanud ja suutis ka mõningase lennuga hakkama saada. Meist jäi ta majakatuse otsa. Eks näis, mis temast edasi saab..
Austades jahiloomi (traditsiooni, jahikoeri jne)
Vaatad sarvi kaunite või vähemkaunite aluste peal ning aimad tervet lugu selle taga. Aimad Jumalast loodud tegijat looma, kes kunagi tegi oma esimesed värisevad sammud jõeluha angervaksade vahel, kinnikasvanud raielangil või hoopis rabaserva mändide all. Mõtled sellele sokule, kelle piiksarved asendusid tugevate 3+3 sarvedega ning peale mitmeid lahinguid "kaasvõitlejatega" õnnestus haarata enesele territoorium koos heinamaade, puisniidu ja paraja tüki metsaga. Oh neid sarvehõõrumisi vastu põõsaid ning pulmaringe puude vahel ja lankidel. Seda pidevat valvsust ja kuulamist - lõhnade selgitamist. Rasketel talvedel võitlemist ellujäämise eest ja külg-külje kõrval omadega lumes magades...
Aga näen seda uhket looma Jaanipäeval päikeseloojangu taustal tegemas uhket hüpet, et siis maandudes esijalgadele tuua esile võimas ürgne "rrouhhh" - haugatus, mis ümberkaudse metsa kajama paneb.
Vahel mõtlen sellistest asjadest ja üritan sõnassegi panna. Vaatan sarvi, neid elutuid ja kohe kangastub silme ette:
... siis olin koos kaasaga
... pojaga kandsime seda looma üle jõe ja veel 2 kilomeetrit autonigi
... vana Isa Taks, kes nüüd halvatuna oma päevi veedab, otsis oma esimese soku metsast üles
... see loom oli vaevu ilvese küüsist pääsenud
... teda aga ootasin 5 tundi Rauga künkal vihmas, sääskede ja mutikate parves
... sina aga langesid vana männi juurele, kui vanurina noort sokku oma alalt välja ajasid
Aga enamus lugusid pole lõppenud ei minu ega ka kellegi teise seinal, vaid on veel (ehk) praegugi jätku kerimas luhal, niidul, langil, metsatukas...
Aga näen seda uhket looma Jaanipäeval päikeseloojangu taustal tegemas uhket hüpet, et siis maandudes esijalgadele tuua esile võimas ürgne "rrouhhh" - haugatus, mis ümberkaudse metsa kajama paneb.
Vahel mõtlen sellistest asjadest ja üritan sõnassegi panna. Vaatan sarvi, neid elutuid ja kohe kangastub silme ette:
... siis olin koos kaasaga
... pojaga kandsime seda looma üle jõe ja veel 2 kilomeetrit autonigi
... vana Isa Taks, kes nüüd halvatuna oma päevi veedab, otsis oma esimese soku metsast üles
... see loom oli vaevu ilvese küüsist pääsenud
... teda aga ootasin 5 tundi Rauga künkal vihmas, sääskede ja mutikate parves
... sina aga langesid vana männi juurele, kui vanurina noort sokku oma alalt välja ajasid
Aga enamus lugusid pole lõppenud ei minu ega ka kellegi teise seinal, vaid on veel (ehk) praegugi jätku kerimas luhal, niidul, langil, metsatukas...
Kirjutatud juulis 2006.
Mõeldes täna kitsedele raske talvega toimetulekuks
Mõeldes täna kitsedele raske talvega toimetulekuks
Türask
Ürask on üks pisike usin putukas, kes läbi puukoore augu puurib ning koore all oma elule jätku üritab. Metsamehed nimetavad teda suureks kahjuriks, sest suretab palju puid oma jätkusuutlikuse taotlusega.
Türask on üks pisike loll inimene, kes enesel teab küll kohta päikese all olevat, kuid kahjuks vaid teiste samaõiguslaste arvelt. Selline türa noh... Lihtne ära tunda, massist raske eristada, kuid üksühele situatsioonides tuleb oma pisikese puuriga ning üritab su hinge auku teha, et läbi selle endale elujõudu ammutada. Või siis lihtsalt hinge sittuda. Türaski arvukust soovitakse pidevalt vähendada, kuid üha enam tuleb neid juurde ning kahjustuskoldeid on liigagi palju.
Türask on üks pisike loll inimene, kes enesel teab küll kohta päikese all olevat, kuid kahjuks vaid teiste samaõiguslaste arvelt. Selline türa noh... Lihtne ära tunda, massist raske eristada, kuid üksühele situatsioonides tuleb oma pisikese puuriga ning üritab su hinge auku teha, et läbi selle endale elujõudu ammutada. Või siis lihtsalt hinge sittuda. Türaski arvukust soovitakse pidevalt vähendada, kuid üha enam tuleb neid juurde ning kahjustuskoldeid on liigagi palju.
Kirjutatud 2008 jõulude ajal.
Kuula vaikust!
Kas sul on aega kuulata vaikust? Vaikust, mis on suurim muusika mitte kõrvus, vaid meeltes. Kas oled valmis olema koos iseendaga või on sul midagi karta? Kas kuuled vaikselt olles oma peas klaverihelisid? Kas hoovab sinu sisemusse jumalikku energiat? Kas peale kõike seda on taas raske harjuda maailmaasjadega ning närv on sees?
Kui see on nõnda, siis ma luban sul uskuda, et sa elad ja oled õnnistatud. Et sa ei ole veel kadunud; oled olemas.
Kui see on nõnda, siis ma luban sul uskuda, et sa elad ja oled õnnistatud. Et sa ei ole veel kadunud; oled olemas.
Kirjutatud veebruaris 2005.
Riho Sibula plaadilt "Must" viimane lugu inspiratsiooniks.
Riho Sibula plaadilt "Must" viimane lugu inspiratsiooniks.
Usun. Tahaksin. Ei taha. Tuisk.
Kottpimedas keerutab tuul väljal lund - tuisk.
Justkui poleks siin takti ega korda.
Tuhistab valjenedes ja vaibudes.
Tahaksin lennata kaasa neis voogudes.
Tahaksin tunda neid helbeid oma näol, mis sulades justkui elustaksid.
Usun, et igal iilil ses möllus on oma osa.
Et kõik käib Jumala järgi tervikut.
Tuul napsab rammusa kotitäie lund väljalt ning tassib seda nagu käsku mööda metsani. Mets võtab valjult vastu mühada.
Tahaksin, et minulgi oleks osa ses tervikus. Oleks kindel MINU OSA - nii nagu Jumal tahab. Ei tahaks olla kõrvalseisja looduse liikumises. Nagu üks inimene ikka - kõik elav pageb tema eest kabuhirmus.
Nüüd on tuul vedanud lume väljalt üsna metsa ligi ning moodustades pikki valgeid vaale. Läheb vist sula poole. Tuisk on enese higiseks ajanud...
Justkui poleks siin takti ega korda.
Tuhistab valjenedes ja vaibudes.
Tahaksin lennata kaasa neis voogudes.
Tahaksin tunda neid helbeid oma näol, mis sulades justkui elustaksid.
Usun, et igal iilil ses möllus on oma osa.
Et kõik käib Jumala järgi tervikut.
Tuul napsab rammusa kotitäie lund väljalt ning tassib seda nagu käsku mööda metsani. Mets võtab valjult vastu mühada.
Tahaksin, et minulgi oleks osa ses tervikus. Oleks kindel MINU OSA - nii nagu Jumal tahab. Ei tahaks olla kõrvalseisja looduse liikumises. Nagu üks inimene ikka - kõik elav pageb tema eest kabuhirmus.
Nüüd on tuul vedanud lume väljalt üsna metsa ligi ning moodustades pikki valgeid vaale. Läheb vist sula poole. Tuisk on enese higiseks ajanud...
Kirjutatud veebruaris 2000
Pajusi vald. Öösel.
Pajusi vald. Öösel.
Tellimine:
Postitused (Atom)
