Märtsi lõpp 2003
Talve lüüasaamine
On üks hetk, kus talv on kevadelt lüüa saanud, kuid äkitselt tajub talv seda isegi. On teine harjunud oma pika ning jäise seisusega, kuid korraga on küljealune märjaks muutunud. Ja siis pitsitab talv taevast lund ja lörtsi, puhub tugevaid tuuleiile. Aeg - ajalt ehmatab, nähes paljaid põlde ja vulisevat vett, kuid siis taas pingutab kõigest jõust oma kaotatud seisuse poole. Vahest tundub talle, et hakkab ilmet võtma... - sama lugu on uskmatuga.
0
mõtet
reede, märts 19
Varakevad
See õrn ja habras varakevade ilu. Paljus veel talvejahedustki, kuid kellukate helin õhus ja hingeski veab kaasa ka kõige elutuma.
See kaasakiskuv, justnagu uue elu algus. Paljus juhitamatu. Käitumine seostub selgesti looduse tärkamisega või kui palju üleüldse jääb osa, mil nimeks oma mõistuse järgi käimine.
Tõesti õrn ja habras, lisaks kättesaamatu. Samas nii selgesti tajutav iseenese kehas ja sügaval sisimas. Kogu loodus on kiirustamas taaskordsele eluringile, ehkki elu polnudki vahepeal katkenud.
Hing kirjeldab kõike, kuid sõnu kevade ilu kirjeldamiseks ei ole kahjuks palju me käsutuses. Või on süü inimese pidevas kaugenemises loodusest?
Ning veel maitse - magus! Kusjuures see maitse ei olegi tajutav maitsmismeelega nii nagu ikka.
On`s inimeses nagu kaks olevust: üks ühildub loodusega ning on vaimne, teine lihalik ja loodusvaenulik?
Öökulli huik vanas pargis või metsiste "joonevedu" rabamännikus, põdra kosserdamine kultuurmaastikus või siili turtsatused lehehunnikus, tedre mulinad madalsoolagedal või luikede tiivalöögid kevadöise merelahe kohal kahkja täiskuu ees. Muidugi ristpartide lend...
Ärkamine. Taaskordne lähe on antud. Üritad haarata mõistusega, kuid tunnetad sisemusega - eks ole see ju üks ja seesama, mis sinus ja su ümber looduses.
See kaasakiskuv, justnagu uue elu algus. Paljus juhitamatu. Käitumine seostub selgesti looduse tärkamisega või kui palju üleüldse jääb osa, mil nimeks oma mõistuse järgi käimine.
Tõesti õrn ja habras, lisaks kättesaamatu. Samas nii selgesti tajutav iseenese kehas ja sügaval sisimas. Kogu loodus on kiirustamas taaskordsele eluringile, ehkki elu polnudki vahepeal katkenud.
Hing kirjeldab kõike, kuid sõnu kevade ilu kirjeldamiseks ei ole kahjuks palju me käsutuses. Või on süü inimese pidevas kaugenemises loodusest?
Ning veel maitse - magus! Kusjuures see maitse ei olegi tajutav maitsmismeelega nii nagu ikka.
On`s inimeses nagu kaks olevust: üks ühildub loodusega ning on vaimne, teine lihalik ja loodusvaenulik?
Öökulli huik vanas pargis või metsiste "joonevedu" rabamännikus, põdra kosserdamine kultuurmaastikus või siili turtsatused lehehunnikus, tedre mulinad madalsoolagedal või luikede tiivalöögid kevadöise merelahe kohal kahkja täiskuu ees. Muidugi ristpartide lend...
Ärkamine. Taaskordne lähe on antud. Üritad haarata mõistusega, kuid tunnetad sisemusega - eks ole see ju üks ja seesama, mis sinus ja su ümber looduses.
A.D. 2000
0
mõtet
reede, märts 12
Inspiratsioon
Lihtsalt hakkab ühekorraga sulg paberil jooksma... Hetkega oleks kirja panna nõnda palju. Hingetäiusest, jumalikust päritolust, kaunist loodusest ümberringi, katsumustest, tunnetest, ilust ja kes teab millest veel... ahhh!
Küllap ka kõiksugu sitast me ümber ja seeski... paraku
Aga keskendud ühele mõttelõngale ning taltsutad inspiratsiooni sedavõrd, et raamistudes valmib lugu. Lugu jutustab sinust enesest, sinu sõpradest, kallitest inimestest, armsatest paikadest - sinu olemasolu tõestusest. Öösel unne suikudes tabab sind äkitselt mõttelõng Jumal teab kustkohast ning satud maailma, mis küll kukesammu kaugusel, kuid kuhu harva satud. Ühtäkki näed vaadates ja kuuldes kuuled. Tegelikult see ju vist peakski nii olema. Samamoodi on ka vabade päevade hommikuti peale raskemat töönädalat, kui kohvi juues päikesesse vaadates särtsatab mõni mõte, mis väärt kirja panna. Inspiratsioon oleks nagu paralleelmaailm, kuid aina enam pean tõdema, et pigem on see katkendlik pilt meie tegelikust, ehedast elust, mida me küll enamasti kahjuks ei ela. Nii me siis nutame ja igatseme taga paremat elu, kuid olude sunnil elame mingit pseudoelu turgutades seda inspiratsiooniga niinimetatud teistpoolsusest. Mõneti on inspiratsioon nagu kaup, mida paljud tahavad osta. Muidugi, kui ta kaubaks teha. Kujutad inimese hingetäiust ja õrnust ning jumalikku päritolu maalil ning leidub hulga inimesi, kes suure raha selle omastamiseks välja käiksid. Elades ideaalmaailmas ei läheks kaubaks ka jumaliku inspiratsiooniga surematud teosed. Aga ei ela...
Küllap ka kõiksugu sitast me ümber ja seeski... paraku
Aga keskendud ühele mõttelõngale ning taltsutad inspiratsiooni sedavõrd, et raamistudes valmib lugu. Lugu jutustab sinust enesest, sinu sõpradest, kallitest inimestest, armsatest paikadest - sinu olemasolu tõestusest. Öösel unne suikudes tabab sind äkitselt mõttelõng Jumal teab kustkohast ning satud maailma, mis küll kukesammu kaugusel, kuid kuhu harva satud. Ühtäkki näed vaadates ja kuuldes kuuled. Tegelikult see ju vist peakski nii olema. Samamoodi on ka vabade päevade hommikuti peale raskemat töönädalat, kui kohvi juues päikesesse vaadates särtsatab mõni mõte, mis väärt kirja panna. Inspiratsioon oleks nagu paralleelmaailm, kuid aina enam pean tõdema, et pigem on see katkendlik pilt meie tegelikust, ehedast elust, mida me küll enamasti kahjuks ei ela. Nii me siis nutame ja igatseme taga paremat elu, kuid olude sunnil elame mingit pseudoelu turgutades seda inspiratsiooniga niinimetatud teistpoolsusest. Mõneti on inspiratsioon nagu kaup, mida paljud tahavad osta. Muidugi, kui ta kaubaks teha. Kujutad inimese hingetäiust ja õrnust ning jumalikku päritolu maalil ning leidub hulga inimesi, kes suure raha selle omastamiseks välja käiksid. Elades ideaalmaailmas ei läheks kaubaks ka jumaliku inspiratsiooniga surematud teosed. Aga ei ela...
Kirjutatud juulis 2009
0
mõtet
esmaspäev, märts 1
Tellimine:
Postitused (Atom)
