Mis on küll inimesest saanud?

Kuskiltmaalt ajaloost on inimene hakanud uskuma, et on maailma kuningas ning võib teha kõike, mida heaks arvab. Põhimõtteliselt piirideta inimese suva nii ümbritseva keskkonna, kui ka kaasinimese suhtes... Või kas ikka on?
Sobitan selle mõtte näitele ilmast. Ilmast räägitakse iga ilmaga ning iga päev, tehakse ennustusi ning üritatakse taeva ja maa nägu võimalikult täpselt ära arvata. Kohati see õnnestubki päris hästi, kuid peamiselt seetõttu, et osatakse hästi võrrelda olnuga ning tõenäosus on seega tõenäolisem. Siis veel räägitakse ilmast ka seetõttu, et hetkel pole sobilik, lihtsalt ei meeldi. Noh, et liiga külm, liiga kuum, vastikult vihmane, liigpaksu lumega, pööraselt põuane või muudmoodi ebamugav. Võimalik, et tegu on sellise rahulolematusega maailmakorralduse suhtes ning kuna ilmastik on nii subjektiivne - ei pea otseselt kedagi nurisemise eesmärgil "ette võtma". Ilmastik kannatab kõik välja, sest sisaldabki kõike, mis võimalik.
Kui nüüd inimene saaks kõike siin ilmas omale sobivalt suunata, sealhulgas ka ilma? Silme ette kangastub pilt, kus ühele inimesele sajaks vihma aiamaale, kõrvalkrundil aga saab päikest võtta ning järgmises talus saaks suuskadega sõita. Eriti hulluks läheks see lugu veel siis, kui naaber saaks naabri ilmavalikut mõjutada, karm...
Jutu mõte on aga alguses püstitatud küsimusele "Või kas ikka on?" vastus: "Ei ole ikka küll...!"

Näide ehk miks ei peaks elama vaid tänases päevas

Kui sa väga, niiväga tahad ja loodad, et just see eesseisev või käsil olev asi laabuks, leiaks lahenduse, siis ära unusta, et selliseid olukordi tuleb veel küll ja küll. Kuhjaga... Vägagi õige, et see üks asi tuleb ka korda saada ning sellele eelisjärjekorras keskenduda, kuid vaid "ninaotsaasjadega" tegeledes leiad end ikka ja jälle üllatava, kiiret lahendust otsiva probleemi ees. (Vaat kui pikad laused!). Mõtleja Hammarskjöld on öelnud, et keskendu pilguga kaugemate eesmärkide poole. Ära keskendu nina ette - võid kiiresti teelt eksida!

August 2011.

"Metsa pööramine", Timo Maran

KÕIK MINGU TAGASI SINNA,
KUST TULNUD -
see on kõige kangem loits siin ilmas,
olen ma ikka teadnud.
Iga Su hea tegu tuleb tagasi Sinu juurde
ja iga kuri tegu tuleb tagasi Su juurde.
Iga mõte läheb tagasi sinna,
kus ta on sündinud.
Elu köitraod väänduvad jälle lahti
ja sipelgad viivad okkad tagasi üles
kuuse latva lagendiku serval.

http://youtu.be/Rk_sAHh9s08

Päev

Keegi sõidab aeglaselt mööda, Scooter läbi lahtise akna lohakalt lärmamas. Närveldamine ristmikel, signaalitamine, mille vürtsiks sõim ja "fuck you" näpuviibutus. Punapõsksed parmud ehk pompsud mõnepromillise feeling`uga poe kõrval päikesepaistel naermas. Toidupoes stihhiline tammumine ning keskendumata millegi söödava korvi tõstmine - õlatunne assisteerimas teisi poesviibijaid.
Ma ei teagi, miks sellisele tühjusele keskendun? Või seisnes sisu parmude rõõmustumisel kõige muu taustal?

2007., vist suve keskpaik.

Kujutlusvirvendus III

Ta võtab jalanõud jalast ja sokidki, et tunda paljaid jalgu kasteses heinas. Või on tal kogunisti soov tunda end osana loodustervikust ja seetõttu on tollel hetkel maa tema jalge all ... püha! Kepp tema kondise käe all kipub mulda vajuma ning seepärast heidab ta selle kõrvale. Viimaks jõuab ta metsamaja lävele ning väsinult toetab käe vastu halli palgiseina. Päike pole õnneks veel lõpuni metsa taha vajunud ja värvib kogu metsa, majakese ja õhugi punakas-kollaseks. Jõudsin! Mõtleb mees ja tema silmades sädeleb rõõmus helk. Tegelikult on see lapselik helk olnud kogu elu tema silmis. Vana on rahul oma 90-ne eluaastaga ja muigab oma mõtte üle Aabrahamist, kel kümme korda enam aastaid anti. Tõstes kaks kätt taeva poole rõõmustab ta suurepärasest õhtust ning jääb, selg vastu seina, ootama sumedat ja sooja ööd...

Juuni 2011.
Pildi tegi Kristjan.

"Postirokki"

Pennu-koer oli tegija "taksihunt"

Koerad kasvavad su külge niiviisi, et isegi inimesed ei lähe sulle tihti sarnaselt hinge. Ühtpidi kurb, et inimesed enam nõnda üksteisega seotud pole, kuid teisalt rõõm, et sinust nõrgem olevus on vaata et parim sõber. Ma pole kunagi aru saanud (või tahtnud aru saada) sellest "istu", "kõnni", "hüppa" - stiilist koertekasvatamisel. Olen koos sõbraga looduses nii tihti kui võimalik ja ühtäkki mõistab sinu tahtmisi koer ja sina tema hingemaailma ja ongi põline liit olemas ... kuni surmani. Sellise "mittekasvatamise" puhul aga jääb su sõbral aeg-ajalt võimalus näidata oma tõelist päritolu ja nii saab "nunnust kodukoerakesest" hoopis "taksihunt". Aga mulle see meeldib. Eriti siis, kui see saab juhtuma jahikäigul või haavatud looma jälitamisel. Ja Pennu-koer oli selles osas asendamatu. Kõva mees olid sinagi...



Juuni 2011.