Kuskiltmaalt ajaloost on inimene hakanud uskuma, et on maailma kuningas ning võib teha kõike, mida heaks arvab. Põhimõtteliselt piirideta inimese suva nii ümbritseva keskkonna, kui ka kaasinimese suhtes... Või kas ikka on?
Sobitan selle mõtte näitele ilmast. Ilmast räägitakse iga ilmaga ning iga päev, tehakse ennustusi ning üritatakse taeva ja maa nägu võimalikult täpselt ära arvata. Kohati see õnnestubki päris hästi, kuid peamiselt seetõttu, et osatakse hästi võrrelda olnuga ning tõenäosus on seega tõenäolisem. Siis veel räägitakse ilmast ka seetõttu, et hetkel pole sobilik, lihtsalt ei meeldi. Noh, et liiga külm, liiga kuum, vastikult vihmane, liigpaksu lumega, pööraselt põuane või muudmoodi ebamugav. Võimalik, et tegu on sellise rahulolematusega maailmakorralduse suhtes ning kuna ilmastik on nii subjektiivne - ei pea otseselt kedagi nurisemise eesmärgil "ette võtma". Ilmastik kannatab kõik välja, sest sisaldabki kõike, mis võimalik.
Kui nüüd inimene saaks kõike siin ilmas omale sobivalt suunata, sealhulgas ka ilma? Silme ette kangastub pilt, kus ühele inimesele sajaks vihma aiamaale, kõrvalkrundil aga saab päikest võtta ning järgmises talus saaks suuskadega sõita. Eriti hulluks läheks see lugu veel siis, kui naaber saaks naabri ilmavalikut mõjutada, karm...
Jutu mõte on aga alguses püstitatud küsimusele "Või kas ikka on?" vastus: "Ei ole ikka küll...!"
Tellimine:
Postitused (Atom)
