Bakter inimese nahal

Väljavõtteid Toomas Pauli raamatust "Totrus ja tähendus", "Elu visadus" alateema:

Elu ei pea muidugi olema süsinikühenditest. Tõnu Grünberg arutleb:"Miks ma olen just kahemeetrine? Miks ei võiks ma olla valgusaasta pikkune? Jah, tõenäoliselt ongi see võimalik. Kui otsime teisi eluvorme, kuid ei leia, siis me ei saa sellest järeldada, et neid ei ole. Me lihtsalt ei oska õigest kohast otsida. Nad võivad olla nii suured, et me vaatame neist läbi, neid nägemata, või nii väikesed, et meie pilk neid ei taba. Ja üldse, miks peaks otsitav eluvorm olema bioloogiline? Järsku eksisteerib see hoopis nagu elektriväli."
Tõnu Grünberg leiab, et reaalsuse ja virtuaalse reaalsuse vahe ei ole nii suur, kui arvatakse. Meie ajul on 20-30 miljardit neuronit. Meie galaktikas Linnutees on sada miljardit tähte. Kui igast tähesüsteemist võiks mõelda kui neuronist, oleks galaktika puhul tegu ajuga, mis on meie omast mitu korda võimsam. "Ja ei ole ühtegi põhjust, miks nii ei võiks olla. Ka planeet Maa võib olla intelligentne olevus, kes ületab lugematu arv kordi inimese vaimse taseme. Me oleskleme maapinnal nagu bakter inimese nahal, kes ei saa aru inimese kui terviku toimetamisest."

Piirid

Kust (või kas) ikkagi lähevad piirid? Need nähtamatud jooned, mida on inimesel soov kangesti piiridena kasutada. Teha seda lõppeks lausa nähtavalt, enesele ja teistele millegi tõestamiseks. Riigipiirid, kinnistu piirid, põllu-, või metsapiir, piirid sugude vahel, piir hea ja kurja vahel, vaesuspiir - mida iganes piire võib täheldada. Põhimõtteliselt piiritleb inimene kõike oma eksistentsi ja mõistuse piires nagu "silmapiir" lubab. Samas jättes näiteks piiripääsukese lennus ja käitumises tähele panemata piiride puudumise. Piiritu armastuski on üritatud kuidagimoodi ära piiritleda, sest elu peab ju olema konkreetne, süstematiseeritud ning... piiritletud.
Aga katsuks tabada hoopis tervikut. Mees ja naine üheskoos moodustavad terviku, pere samuti. Maakera moodustab terviku, kuid on osa universumi tervikust. Selline piirtlemine annaks elule ja eksisteerimisele üldse teise mõõtme. Kärbiks nüüd pisut seda avarust ja ütleks, et loodus koos meie enestega on tervik. Lihtsalt kipume ette kujutama (piiritlema), et oleme ise terviklikud, mitte tervikusse kuuluvad.

Jaanuar 2011.

Kristjan on pildistanud

* * *

On kohti ja paiku, kus aeg seisab. Pole sellist ärevat vibelemist, pidevat rõhutatud kiirustamist, suisa tõmblemist. Kiirustamist on hinges, kui ka sealt väljendununa sõitmises, kõndimises, igasugustes inimestega seotud liikumistes. Pole aega oodata foori taga, järjekorras, toidulauas - lihtsalt on kiire! Pole aega ega ka tahtmist ära kuulata teise inimese mõtteid. Ja sattudes kohta, kus aeg seisab, ei tunne inimene end seal hästi ja kiirustab minema... ju pole aega...
Olen tajunud ise igavikulist rahu, vaikust ja kella seismist looduses, pere keskel, sõprade seas ja kunagi ka kirikus.

2005.