On üks klubi, millel pole registrikoodi ega aadressi. Pole ka liikmestaatust.
On ühed mehed, kes muutuvad aeg - ajalt kärsituks, eriti kevadel, kui ei saa pikemalt loodusesse, rabaavarustesse või metsamassiividesse, paadiga vetele. Tean neid olevat lähikonnas alla tosina, kuid aiman neid kaugemal olevat palju - palju enam. Nad tahavad minna loodusesse, võimalikult kaugele inimestest ja nendega kaasnevatest idiootsustest. Nad siunavad jobusid, kes looduses käituda ei oska ning korjavad kokku nende prahi või parandavad lõhutud metsamaja. Nad irvitavad tänapäeva urbaniseerunud loodusturisti üle :"No miks siia rabasaarele juba Coca-Cola automaati pole paigaldatud?" stiilis. Nad ei vali kunagi rännakuks lihtsaid teid ning tihti pusivad lodudes või kevadistes jõeluhtades nagu poisikesed. Varustus on küll aastatega paranenud, kuid ikkagi veel aetakse läbi lihtsate asjadega. Noorukitena rännati tihti paari võileivaga ning kergete suusariietega päevi rabades või lodurägastikes. Suurvetes suplused on siiani humoorikateks mälestuskildudeks. Nad vaatlevad/kuulavad loodust ning jagavad üksteisele teavet kogetust. Hundiga kohtumised pole eriti haruldased, karuga nõndasama. Aga samapalju rõõmustutakse erilise puu või lihtsalt kitsega kohtumisel.
Nad elavad loodusega ühes. Nad suhtuvad kirega oma ürgsesse kutsumusse.
Toomas, üks ikoonidest, lasi tuttavatel end kord viia rabaserva, et minna oma tavapärasele "tsõõrile". Nood olid õlgu kehitanud, et ei teagi, mis mehel juhtunud on, et nõndaviisi üksi kevadel rappa ronib, pole marju, ei midagi....
Kevad 2010
