Kristjani pilt
Viiv
Kaduvuse lehka on õhus.
Tuuleiilid, vihmapihu ja kollaste lehtede kahin on kui surmaoru saadikud.
Järjekordne aastakukerpall on jõudnud sügisesse. Umbes sinnakohta, kus pea on maas ja perse püsti.
On kohe tahtmine hääbuvast valgusest välja lugeda mõttetust. Aga loodusest seda ei leia - jõuan selle tahtmisega hoopis inimese juurde. Võiks ju kasvõi mõelda oma elupäevadelegi. Et kui jõuaks sinnamaani, kus juuksed koltunud nagu sügishein ja rõõmustada, et miskit on veel eeski. Või lausa jõuda näha uut kevadet, et alles siis elu jätta. Väärikalt ning rõõmuläige silmis. Või pole enamusel inimestel vahet, kui pikk on elutee? Toksiks ühtmoodi lõpuni... aga las olla! Tore oleks, kui pisut rohkem saaksime aru Looja armastusest, kui ta ehib loodust nõnda kaunisti, et siis sügisel hääbuda lasta. Veel enam ehib Ta inimest, seda va nõdrausulist. Ja ikka jääb see, millega oma elu täidame.
Tuuleiilid, vihmapihu ja kollaste lehtede kahin on kui surmaoru saadikud.
Järjekordne aastakukerpall on jõudnud sügisesse. Umbes sinnakohta, kus pea on maas ja perse püsti.
On kohe tahtmine hääbuvast valgusest välja lugeda mõttetust. Aga loodusest seda ei leia - jõuan selle tahtmisega hoopis inimese juurde. Võiks ju kasvõi mõelda oma elupäevadelegi. Et kui jõuaks sinnamaani, kus juuksed koltunud nagu sügishein ja rõõmustada, et miskit on veel eeski. Või lausa jõuda näha uut kevadet, et alles siis elu jätta. Väärikalt ning rõõmuläige silmis. Või pole enamusel inimestel vahet, kui pikk on elutee? Toksiks ühtmoodi lõpuni... aga las olla! Tore oleks, kui pisut rohkem saaksime aru Looja armastusest, kui ta ehib loodust nõnda kaunisti, et siis sügisel hääbuda lasta. Veel enam ehib Ta inimest, seda va nõdrausulist. Ja ikka jääb see, millega oma elu täidame.
sügise hakul 2009
Armastus esimesest silmapilgust
Paljut polnudki vaja.
Vaid siseneda suure laeva pääl olles kaljudega palistatud lahte. Kidurad, kui vaprad männid graniidipaljanditel. Korraks vaigistus kogu ümbritsev tehismüra ja udukardinate vahelt paljastuv maa pakkus end täies ilus. Justkui oleks ma see muistne eestlane, kes põhjapoole rännates enesele uut maad avastas. Igatahes ei tundnud ma võõrastust, pigem oleks nagu kodupoole seilanud. See maa oli ja on ka nüüd Soome.
Hiljem olen avastanud sisemaal väiksemaid meresid, mida siin järvedeks kutsutakse. Huvitavaid kaljusid koos sammaldunud iidsete kividega. Sellised mehed kivid koos põliste laantega, mis võiksid varjata seitsme venna elupaika - nende järeltulijate omi aga kohe kindlasti. Järved täis hiigelsuuri hauge ja lõhilasigi. Ei unune järvekauride ürgne laul Kesk-Soome vähirikkal järvel, kus kesämökki rannas nagu valatult graniidil istub.
Inimeste vaimsus on siin suur, aga ollakse siiski lihtsad inimesed.
Ma olen armunud sellesse maasse, sest miks muidu tuleb ta nii sagedasti mu mõtetesse või seostan tihti oma plaane Soome sõpradega või mõtlen..., kuidas see lause nüüd soome keeles kõlaks?
Kun Jumala suo, kyllä nähdään vielä...
Vaid siseneda suure laeva pääl olles kaljudega palistatud lahte. Kidurad, kui vaprad männid graniidipaljanditel. Korraks vaigistus kogu ümbritsev tehismüra ja udukardinate vahelt paljastuv maa pakkus end täies ilus. Justkui oleks ma see muistne eestlane, kes põhjapoole rännates enesele uut maad avastas. Igatahes ei tundnud ma võõrastust, pigem oleks nagu kodupoole seilanud. See maa oli ja on ka nüüd Soome.
Hiljem olen avastanud sisemaal väiksemaid meresid, mida siin järvedeks kutsutakse. Huvitavaid kaljusid koos sammaldunud iidsete kividega. Sellised mehed kivid koos põliste laantega, mis võiksid varjata seitsme venna elupaika - nende järeltulijate omi aga kohe kindlasti. Järved täis hiigelsuuri hauge ja lõhilasigi. Ei unune järvekauride ürgne laul Kesk-Soome vähirikkal järvel, kus kesämökki rannas nagu valatult graniidil istub.
Inimeste vaimsus on siin suur, aga ollakse siiski lihtsad inimesed.
Ma olen armunud sellesse maasse, sest miks muidu tuleb ta nii sagedasti mu mõtetesse või seostan tihti oma plaane Soome sõpradega või mõtlen..., kuidas see lause nüüd soome keeles kõlaks?
Kun Jumala suo, kyllä nähdään vielä...
Kirjutatud 04.2006 ehk 15 aastathiljem
Silver
Käisin Silveriga merel.
Nimele mõeldes võinuks ju tegu olla mereröövlite rutiinse retkega mõnele ehetest nõrguvale reisi- või kaubalaevale, kuid ei ...
Paadis olid ka Kaspar ning Kristjan ning ei otsitud ehteid, vaid hoopiski ehedust. Eks ikka seda varandust, mis on sul soodes, rabades, luhtadel, randades, vanades talukohtades tallel. Seekord siis laiud ja meri nende ümber-vahel koos viigerhüljestega.
Inimkond on ennast vastu tahtmist harjutanud teadmisega, et maa vanus on väga hoomamatu ja iidne. Laidude vahel on aga kõik hoomatav: see siin on tuhat aastat vana, see 150 aastat, see alles 10 aastat tagasi tuli nähtavale. Laiud on hästi "kasvanud" ja on täis puutumatust ja ehedat loodust. Ämblikeni välja.
Ah jaa, Silver ...
Silver peatab paadi laisal merel kohas, kus laiud meid ringikujuliselt ümbritsevad. Koorib lahti salaamivorsti ning sööme. Istume vaikselt ja tunneme end hästi - elämä on laiffi ...
Mul on olnud vaikne kutse sisemuses laidude kanti ning kui viimaks oledki seal, siis tundubki, et oled õiges kohas. Ehe on õige sõna, kui tajud end olevat õiges kohas või situatsioonis.
Ühe eakama laiu peal on varem talu olnud ning kujutad endamisi ette, kuidas siin kukk hommikuti kireb ning mehed on juba merele läinud ... ehe! Üks neist merele läinud meestest võikski olla Silver.
September 2006
Tere, te kadunud hinged
Toomas läheb ees, seisatab veidi ning teretab lävepakust üle astudes. Otsime toa, kus pisut lage veel alles ning istume. Aga pererahvast pole kodus. On vaid kirjad, mõned raamatud ja asjad, lõhkine ahi, mida juba ammu pole kasutatud. Igaviku jagu on siin elu seisnud ning vaid kadunud hingede vari peegeldub lagunevast talust, laudast, aidast, suitsusaunast.
Kirju on mitmeid. Keegi kurjustab oma võimaliku pruudi üle, keegi lubab juba aastaid linnast maale külla tulla, keegi kirjutab Siberi Eesti külast ja räägib 4 lehekülge, et kui "hää on lõpuks kirjudadud saada."... Ilmselt pole miskit uut siin päikese all. Jah, kõik kordub. Kuid kas kordub ka selle talu õitsenguaeg? Vaevalt...
Lagunenud aida all on katkine rehepeksumasin ning kellegi kogu erinevatest kividest. Lauda taga on rauast rist, mis segaste aegade hirmus koju peitu toodud.
Tunnen seda pere juba pisut enam, kui tulles. Mõelda, kui istuks siin elutoas nii 80 aastat tagasi ning jooks koos perega viljakohvi. Jalad toolil, sest põrandast õhkab külma.
Küllap igatsus vanade aegade järele tekitab nostalgia. Tihti kajastub selline mälestustes uitamine vanast majast nodi kojutoomisega või miski vana ehitise jäljendamises kuskil elus kohas.
Lastes pilgul silitada hääbuvat majapidamist, sätime end minema. Nägemist, te kadunud hinged...
Kirju on mitmeid. Keegi kurjustab oma võimaliku pruudi üle, keegi lubab juba aastaid linnast maale külla tulla, keegi kirjutab Siberi Eesti külast ja räägib 4 lehekülge, et kui "hää on lõpuks kirjudadud saada."... Ilmselt pole miskit uut siin päikese all. Jah, kõik kordub. Kuid kas kordub ka selle talu õitsenguaeg? Vaevalt...
Lagunenud aida all on katkine rehepeksumasin ning kellegi kogu erinevatest kividest. Lauda taga on rauast rist, mis segaste aegade hirmus koju peitu toodud.
Tunnen seda pere juba pisut enam, kui tulles. Mõelda, kui istuks siin elutoas nii 80 aastat tagasi ning jooks koos perega viljakohvi. Jalad toolil, sest põrandast õhkab külma.
Küllap igatsus vanade aegade järele tekitab nostalgia. Tihti kajastub selline mälestustes uitamine vanast majast nodi kojutoomisega või miski vana ehitise jäljendamises kuskil elus kohas.
Lastes pilgul silitada hääbuvat majapidamist, sätime end minema. Nägemist, te kadunud hinged...
Kirjutatud septembris 2007
"Undimurru" talu
"Undimurru" talu
Maailm on väike
Mõni aasta tagasi leidsin Umbusi külast ühest mahajäetud talust sellise kivi, mis tehtud Höganäs`is. Siis arvasin, et ju Rootsis kuskil. Eile sattus Kristjan Rootsis, Helsingborg`i lähedal just sinna Höganäs´i linna. Maailm on ikka väike küll... ja aina väiksemaks läheb...
Tellimine:
Postitused (Atom)
