Kujutlusvirvendus II

Lasen mõttes silmade eest läbi isa, kes muheda näoga pakul istudes paberossi pahvib, endal seljas põtradega kampsun ning jalas kalifeepüks ja kummisäärikud.
Näen vanaema Liisat kõndimas köögi ja toa vahet, ise pahandades nõukogude korra peale.
Virvendus vanaema Miilist, kes rätik peas, sirelite all pingil rõõmsalt ja vaikides istub.
Sandor, kes Valgevene suveöös peale ujumist vaikselt naeru kihistab, endal prilliklaasid kuupaistes helkimas.
Või Kaupo, kes ikka Oti surnuaia taga tervitama ruttab.
Einar, kes muutub ütlemata rõõmsaks ja pisikeseks poisiks, kui Alam-Pedja metsadesse saab.
Eino, kes naerusuisena seletab miskit elulist.
Need on mõned pildid mu südamealbumist. Vahel tõstatakse elus olles küsimus, kas mind ikka mäletatakse, kui olen läinud ära, olgu kreedo järgi mis iganes paika? Ei tasu muretseda - küllap, küllap... . Tore on mõelda, et elu on rida pilte, mis sööbivad teistele mällu nagu film. Loodan, et tegu on ikka väärtfilmiga. Kui halvad asjad maha arvata, siis kindlasti...

Kirjutatud kevad 2008
Jutus on kahel korral tsiteeritud vend Joeli

Mis maa see on?

Dilemma

Frigiidses linnakeskkonnas igatseme ehedat maakeskkonda. Maal aga igatseme laia maailma.

17.08.2009

Paabel (sassis tänapäev)

Me ei saa enam maailmast aru. Ei mõista me ka taevaseid asju. Rahvas ei saa rahvast aru ning üksteisest omal maal saame vaid vaevaliselt aru. Olgu siis keeleliselt, kultuuriliselt või maailmavaateliselt. On ajastu, kus tunneme oma valu, kuid isegi lähedase hingevalu jääb tajumatuks. Oleme oma ainulaadsusetaotluses üksteisest nõnda võõrandunud, et ei suuda oma ligimestki armastada, rääkimata iseendast. Lapsed ei mõista oma vanemaid, mees ei mõista naist, valitsejad ei mõista oma rahvast ja vastupidi. Sõjamees ei mõista rahu. Me pakume raha selle asemel, et lihtsalt tänada. Hakkame järjest enam tegema valesid asju, sest headel tegudel on maailmas tavaks devalveeruda halvaks. Ei oska enam teha vahet heal ja kurjal või lihtsalt pole enam selleks julgust. Loome enestele oma pisikesed mikromaailmad ning mättad, kus kuidagi tasakaalu hoides surmani välja vegeteerida. Ei julge või ei taha armastada, sest sellega kaasneb oht haavatud ja liigavatud saada. Hoiame südames vimma, kuid huultega räägime mahedat juttu. Soovime olla näiliselt tegijad, kuid mõõdupuuks enamasti vaid rahanivoo. Kõik on segamini - see on paabel. Annaks Jumal tajuda õiget rada ning mõista kaasinimest.

Jaanuar 2009
Film "Paabel"

Merega kohtumine

Kristjani pilt

Merelummus

Iseendaga vaikselt olles tajud tema lähedust. Täna häälestab vist tormile - tuul rapsib viimaseid lehti puult. Seda enam on meri endast märku andmas. Kuula...
Ta on kui isikustatav olend. Septembris käisin rannas ja olin hämmelduses - meri oli haudvaikne selles haruldaselt palavas päevas. Täiesti laisk, tüüne mis tüüne. Üksnes rändel sõtkad panid tiibade vilinal vee korraks kaugemal lahisema. Ja taas vaikus - mine või silita seda rahumeelset.
Täna on meri aga keevaline. Mind lummab meri - see piiritlemata suurus looduses alates sellest ajast, kui merd tähele panin. See on eneselegi kummaline - silmad sisemaal mände ning nende taga lagedamat ja keha võpatades leiad end otsivat meresillerdust nende puude taga. Teinekord rabarannas kohistab tuul männilatvades nagu rannalgi. On ehk see looduse mälestus tollest ajast, kui meri siiani ulatus. Igaljuhul puhub siin tuul teistmoodi, kui muidu metsas. Ja kui lõpuks saadki mere ligi, siis lihtsalt seisad ja kuulad, kuulad ja vaatad ja mõtled - nagu oleks koos hea sõbraga. Lihtsalt on hea olla. Ja kui lained tormis kerkivad, oled vaimustuses tema jõulisusest. Kas taas on pisut hirmgi ning seetõttu otsid suures ja ettearvamatus enesele sõpra. Mine tea.
Nägin kord üht saadet, kus pime tüdruk seisis rannas ja lihtsalt kuulas merd. Lained loksusid kivide külge ning tüdruk justkui oleks oma pimedate silmadega silmapiiri otsinud. Tajus temagi midagi, mis teda rannale naelutas.
Meri on neelaja. Olen mitmeid kordi näinud, kuidas päike imekiiresti merre kaob - hämmastavalt kähku. Muudest neelamistest ei tea suurt midagi.
Kord kihutasin mere äärde, et päikeseloojangut näha ja nägingi. Kordumatu elamus. Kas meri ootab sind? Ei, pigem sina ise ootad, kuna mere juurde ükskord saad. Meri on, lihtsalt on ja sa pead tema olemise kohta minema. Ja hea ongi nii. Oleksin justnagu osa enesest mere äärde jätnud, et siis aeg-ajalt seda puuduvat osa otsimas käia. Või on tükk merd minus, mis tahab tervikusse kuuluda ja kisub mere poole. See on kui merelummus...
PS! Täna olin jännis metsakasvukohatüüpide määramisega - miski pole mullas korralikult välja kujunenud. Lõppeks puhkesin üksi keset metsa naerma - olen ju merepõhjas. Takseerin merd ja üritan seda teha maismaale kohaselt. Nojah, midagi tuleb ju kirja panna...

10.-12. oktoober 2000
Varblas, talus öömajalisena