Koerad kasvavad su külge niiviisi, et isegi inimesed ei lähe sulle tihti sarnaselt hinge. Ühtpidi kurb, et inimesed enam nõnda üksteisega seotud pole, kuid teisalt rõõm, et sinust nõrgem olevus on vaata et parim sõber. Ma pole kunagi aru saanud (või tahtnud aru saada) sellest "istu", "kõnni", "hüppa" - stiilist koertekasvatamisel. Olen koos sõbraga looduses nii tihti kui võimalik ja ühtäkki mõistab sinu tahtmisi koer ja sina tema hingemaailma ja ongi põline liit olemas ... kuni surmani. Sellise "mittekasvatamise" puhul aga jääb su sõbral aeg-ajalt võimalus näidata oma tõelist päritolu ja nii saab "nunnust kodukoerakesest" hoopis "taksihunt". Aga mulle see meeldib. Eriti siis, kui see saab juhtuma jahikäigul või haavatud looma jälitamisel. Ja Pennu-koer oli selles osas asendamatu. Kõva mees olid sinagi...
Juuni 2011.
0 mõtet:
Postita kommentaar