Sa oled ilmast sõltumata jõe servas või järve peal ning kogu tähelepanu on vaid nööri otsas oleva, läheneva landi tunnetamisel. Oled kalal. Spinninguga. Alati olen end jahimeheks pidanud, kuid paar aastat juba tõmbab samuti kalavetele. Kogu muu maailm lülitub välja ning kogu hingest ootad momenti, kui havi lanti rabades oma esimesed jõnksud läbi nööri ja ridva su kätesse üle kannab. Millise uhkusega hoiad haugi käes ja näitad teistele. Räägid, et kuidas ta ära ei läinud ja oled kui kuldmedalivõitja. Tingimusteta.
Tasapisi olen mõistnud, et kalal käies pead leidma mõningase vabanemise reaalsest maailmast, sellest tohuvapohust. Ja lootes vaid saaki saada jätab sulle tihti tühja linasest kalakoti...
Nautides loodust enese ümber ja osata olla ise osa kõigest sellest ümbritsevast võimaldab sul siira meele ja puhta südamega tulla tagasi argiellu. Ilmselt siis ka mõni haug kotis.
Mai 2006
0 mõtet:
Postita kommentaar