Vahel tuleb lihtsalt raamatukogus käia

Raamatukogust väljudes kuulsin teiselt poolt treppi asuvast lasteaiast laste naeru. Seisatasin vanal mõisatrepil ja kuulasin hetke seda imelist heli vanade võlvide vahel heljumas. Polegi justkui vahet, et mõni neist inimlastest leiab end hiljem vangis olevat või kodutuna ringi luusivat ja elu eest võideldes. Aga ehk naerab seal mõni tulevane tähtis riigimees või hoopis jumalasulane, lihtsalt mõni tubli töömees või perenaine. Aga praegu kuulen ma siirast naeru siiratest südametest ja tajun, et meie rahval on veel tulevikku. Jah, pole muud, kui rõõmustada koos nende lastega. Millestki lihtsast, mis on nii selge ja arusaadav nagu puhas vesi või sinine taevas. Suure kollase päikesega... loomulikult.

Detsember 2006.