Kujutlusvirvendus III


Ta võtab jalanõud jalast ja sokidki, et tunda paljaid jalgu kasteses heinas. Või on tal kogunisti soov tunda end osana loodustervikust ja seetõttu on tollel hetkel maa tema jalge all ... püha! Kepp tema kondise käe all kipub mulda vajuma ning seepärast heidab ta selle kõrvale. Viimaks jõuab ta metsamaja lävele ning väsinult toetab käe vastu halli palgiseina. Päike pole õnneks veel lõpuni metsa taha vajunud ja värvib kogu metsa, majakese ja õhugi punakas-kollaseks. Jõudsin! Mõtleb mees ja tema silmades sädeleb rõõmus helk. Tegelikult on see lapselik helk olnud kogu elu tema silmis. Vana on rahul oma 90-ne eluaastaga ja muigab oma mõtte üle Aabrahamist, kel kümme korda enam aastaid anti. Tõstes kaks kätt taeva poole rõõmustab ta suurepärasest õhtust ning jääb, selg vastu seina, ootama sumedat ja sooja ööd...

Juuni 2011.
Pildi tegi Kristjan.

"Postirokki"

Pennu-koer oli tegija "taksihunt"



Koerad kasvavad su külge niiviisi, et isegi inimesed ei lähe sulle tihti sarnaselt hinge. Ühtpidi kurb, et inimesed enam nõnda üksteisega seotud pole, kuid teisalt rõõm, et sinust nõrgem olevus on vaata et parim sõber. Ma pole kunagi aru saanud (või tahtnud aru saada) sellest "istu", "kõnni", "hüppa" - stiilist koertekasvatamisel. Olen koos sõbraga looduses nii tihti kui võimalik ja ühtäkki mõistab sinu tahtmisi koer ja sina tema hingemaailma ja ongi põline liit olemas ... kuni surmani. Sellise "mittekasvatamise" puhul aga jääb su sõbral aeg-ajalt võimalus näidata oma tõelist päritolu ja nii saab "nunnust kodukoerakesest" hoopis "taksihunt". Aga mulle see meeldib. Eriti siis, kui see saab juhtuma jahikäigul või haavatud looma jälitamisel. Ja Pennu-koer oli selles osas asendamatu. Kõva mees olid sinagi...



Juuni 2011.

Võilillede aeg



Juba mitmendat aastat jääb kevad vinduma ning oodates järjekorras paiselehti, sinililli, ülaseid, varsakapju, kullerkuppe, pääsusilmi, toomingaid, õunapuid, sireleid - on kõik lühikese aja sisse "oma aja" sättima pidanud. Meil on neli aastaaega, kuid kui palju "aegu", mida aasta lõikes märksõnadena loodusest esile tuua. Ja küllap erinevad inimeste märksõnad üksteisest - kuidas keegi näeb ja tunneb.
Olgu siis praegu võilillede I aeg ning õunapuude ja nende sees mesilaste sumina aeg!

21. mail 2011.
Pildid: Kristjan ja Kertu.

Mõte

Looduskasutus on ka nö "maa võtmine" urbaniseerumise tarbeks. Samuti ka igasuguste põllumajandusplaanide arendamine ja teostamine. Mitte vaid maavarade kaevandamine, metsandus, jahindus, kalandus, rekreatsioonilised looduskasutused.

Mai 2011.

Rikaste värk

Olen ütlemata rikas. Mul on määratu hulk maid ja metsi, kus sokud luhal hauguvad, metsised klõksuvad, tikutaja möhitab ning kus karu sätib end magama. Tohutud soo- ja rabaalad, kus sookured tromboone häälestavad, tedred mulistavad, jõhvikad punetavad, põdrad vasikaid ilmale toovad. Jõed ja järved kui organismi vereringe täis kalu, vähke ja kõiksugu veelinde. Rannad ja laiud koos madalate mändide, kadakate ja laulvate liivadega.
Ja mul on räästa ümber mõned ruutmeetrid päris oma maad. Tükk metsa ka. Aga mul on veel Rauga küngas, Kaupo laugas, Madisemägi, Poruni jõgi ja paljud-paljud teised paigad.

Aprill 2005.

Pind minu, palk sinu silmis...

Otsime ilusat. Taotleme endale häid emotsioone. Hindame üksteises siirust ja kõike, mis põhiväärtuslik ja hea. Oleme sõpruses ja armastuses nagu veatud lambud ning ka see on mitte lihtsalt hea, vaid parim, mis meiega siin maa peal, kurja kodus, juhtuda saab.
Aga enamus aega oskame vaid üksteises vaenlasi näha või täheldada pisimaidki vigu. Neile osutades justkui usuksime, et seeläbi oleme ise veidi paremad.

Aprill 2011.
Kertu soovitas muusikat: