Ta võtab jalanõud jalast ja sokidki, et tunda paljaid jalgu kasteses heinas. Või on tal kogunisti soov tunda end osana loodustervikust ja seetõttu on tollel hetkel maa tema jalge all ... püha! Kepp tema kondise käe all kipub mulda vajuma ning seepärast heidab ta selle kõrvale. Viimaks jõuab ta metsamaja lävele ning väsinult toetab käe vastu halli palgiseina. Päike pole õnneks veel lõpuni metsa taha vajunud ja värvib kogu metsa, majakese ja õhugi punakas-kollaseks. Jõudsin! Mõtleb mees ja tema silmades sädeleb rõõmus helk. Tegelikult on see lapselik helk olnud kogu elu tema silmis. Vana on rahul oma 90-ne eluaastaga ja muigab oma mõtte üle Aabrahamist, kel kümme korda enam aastaid anti. Tõstes kaks kätt taeva poole rõõmustab ta suurepärasest õhtust ning jääb, selg vastu seina, ootama sumedat ja sooja ööd...
Juuni 2011.
Pildi tegi Kristjan.
