"Laanetaguse suvi"

Telekas näitas üleeile taas seda filmi, mis lapsepõlves ja ehk nüüdki lemmikute hulka kuulub.
Ilmselt olin siis sama vana, kui need poisid seal, uurisin aktiivselt linnuriiki, elasin metskonnas ning vormiauga metsameeste keskel, jahindus polnud midagi eluvõõrast ning loodusega kokkuelamine siiras. Eks kell tiksus kah teise kiirusega... . Isegi äikesel on aega pikalt metsataluni jõuda. Hästi tore oli nüüd näha detaile nagu metsavahikordoni pundunud uks, mis raskelt käis, ameti"auto" punnvõrr, jahimehel ikka lõhnad juures või siis Fredi kehastatud metsavahti, kes külalisele vastu minnes ei unusta vormikuube selga tõmbamast jne.
Ma ei igatse nõuka-aegset riigikorda, küll aga igatsen inimeste mõttelaadide paremaks ja õigemaks tagasimuutmist. Mõneti on "Laanetaguse suvi" nagu dokumentaalne õppefilm, et kuidas loodusega sina peal olla, kuidas täita aeg tema õppimiseks. Filmi on saadud ka tsensuuritingimustes panna korralik annus regilaulu, mis ei lasnud mul ka lapsepõlves unustada, et olen ikka eestlane, metsavend ja haldjauskuja.
Selline film oleks nostalgia kõigile, kes tunnevad, et vabaduse alguses ei domineeri mitte õiged mõttelaadid, vaid pigemini inimeste pahupoolde kuuluvad ihalused. Ja muidugi omamoodi äratundmist kunagisest lihtsast maailmanägemusest.