Austades jahiloomi (traditsiooni, jahikoeri jne)

Vaatad sarvi kaunite või vähemkaunite aluste peal ning aimad tervet lugu selle taga. Aimad Jumalast loodud tegijat looma, kes kunagi tegi oma esimesed värisevad sammud jõeluha angervaksade vahel, kinnikasvanud raielangil või hoopis rabaserva mändide all. Mõtled sellele sokule, kelle piiksarved asendusid tugevate 3+3 sarvedega ning peale mitmeid lahinguid "kaasvõitlejatega" õnnestus haarata enesele territoorium koos heinamaade, puisniidu ja paraja tüki metsaga. Oh neid sarvehõõrumisi vastu põõsaid ning pulmaringe puude vahel ja lankidel. Seda pidevat valvsust ja kuulamist - lõhnade selgitamist. Rasketel talvedel võitlemist ellujäämise eest ja külg-külje kõrval omadega lumes magades...
Aga näen seda uhket looma Jaanipäeval päikeseloojangu taustal tegemas uhket hüpet, et siis maandudes esijalgadele tuua esile võimas ürgne "rrouhhh" - haugatus, mis ümberkaudse metsa kajama paneb.
Vahel mõtlen sellistest asjadest ja üritan sõnassegi panna. Vaatan sarvi, neid elutuid ja kohe kangastub silme ette:
... siis olin koos kaasaga
... pojaga kandsime seda looma üle jõe ja veel 2 kilomeetrit autonigi
... vana Isa Taks, kes nüüd halvatuna oma päevi veedab, otsis oma esimese soku metsast üles
... see loom oli vaevu ilvese küüsist pääsenud
... teda aga ootasin 5 tundi Rauga künkal vihmas, sääskede ja mutikate parves
... sina aga langesid vana männi juurele, kui vanurina noort sokku oma alalt välja ajasid
Aga enamus lugusid pole lõppenud ei minu ega ka kellegi teise seinal, vaid on veel (ehk) praegugi jätku kerimas luhal, niidul, langil, metsatukas...

Kirjutatud juulis 2006.
Mõeldes täna kitsedele raske talvega toimetulekuks