Usun. Tahaksin. Ei taha. Tuisk.

Kottpimedas keerutab tuul väljal lund - tuisk.
Justkui poleks siin takti ega korda.
Tuhistab valjenedes ja vaibudes.
Tahaksin lennata kaasa neis voogudes.
Tahaksin tunda neid helbeid oma näol, mis sulades justkui elustaksid.
Usun, et igal iilil ses möllus on oma osa.
Et kõik käib Jumala järgi tervikut.
Tuul napsab rammusa kotitäie lund väljalt ning tassib seda nagu käsku mööda metsani. Mets võtab valjult vastu mühada.
Tahaksin, et minulgi oleks osa ses tervikus. Oleks kindel MINU OSA - nii nagu Jumal tahab. Ei tahaks olla kõrvalseisja looduse liikumises. Nagu üks inimene ikka - kõik elav pageb tema eest kabuhirmus.
Nüüd on tuul vedanud lume väljalt üsna metsa ligi ning moodustades pikki valgeid vaale. Läheb vist sula poole. Tuisk on enese higiseks ajanud...

Kirjutatud veebruaris 2000
Pajusi vald. Öösel.