Aga on inimesi (õnneks), kes kuni oma maise tee lõpuni jäävad hingelt pisikesteks poisteks ja tüdrukuteks. Vaatamata elu halastamatule räsimisele on nende hing kaitstud ning ka vanemas eas süütu ja lapsemeelne. See on just seesama, kui aastate möödudes kohtad head sõpra ja tajud, et ta pole põrmugi muutunud. Ikka seesamune poisiklutt, kes puu otsa linnupesa uudistama ronides püksiperse katki rebis. Pole kiikse asjatuid ning piidlemist - ehk oled nüüd keegi teine!? Maailma keerulisust ning inimese veel keerulisemat sisemaailma silmas pidades on see ainulaadne suhe siin päikese all.
Kirjutatud aprillis 2006 ehk 15 aastat hiljem
0 mõtet:
Postita kommentaar