Metsseajaht

Täiskuu ja uduhõlmad aeglaselt kui kardinad tuules heljumas ristikupõllu ja kollase kaerapõllu piiril. Kaks meest istuvad maakivist varemete serval ja on valmis metssigu omal moel tervitama. Selles mõttes, et lukk on vaid tulistamise senine takistaja. Varemete vahel on pihlakas punnitamas oma oranžikate marjakobaratega. Ja on imeliselt vaikne ja rahulik.
Ei tea, mis Eino mõtleb - küllap oma armsaid mõtteid. Tagumik igaljuhul minul saab pisut kivikülma ligi, kuid kas ka ligi 70 - aastasel Einolgi? Mine tea...
Kassikakk hakkas hõikama. Viimase peal kontsert, taustaks sume öö. Soojad õhuvoolud vahelduvad jahedatega. Kuu vajub üha madalamale või keerame meie endid koos kivivare ning ristiku - ja kaerapõlluga temast eemale kumeruse taha - mine sedagi tea. Udu jääb endiselt rahulikult hõljudes ja end pidevalt muutes kohale.
On aeg minna. Oli igavikuline õhtu ja öö ning siiani üks meeldejäävamaid metsseajahte.

Septembris 1996 Puurmani vallas
Pühendusega Eino Miettisele (29.06.1930 -17.02.2010)