See kaasakiskuv, justnagu uue elu algus. Paljus juhitamatu. Käitumine seostub selgesti looduse tärkamisega või kui palju üleüldse jääb osa, mil nimeks oma mõistuse järgi käimine.
Tõesti õrn ja habras, lisaks kättesaamatu. Samas nii selgesti tajutav iseenese kehas ja sügaval sisimas. Kogu loodus on kiirustamas taaskordsele eluringile, ehkki elu polnudki vahepeal katkenud.
Hing kirjeldab kõike, kuid sõnu kevade ilu kirjeldamiseks ei ole kahjuks palju me käsutuses. Või on süü inimese pidevas kaugenemises loodusest?
Ning veel maitse - magus! Kusjuures see maitse ei olegi tajutav maitsmismeelega nii nagu ikka.
On`s inimeses nagu kaks olevust: üks ühildub loodusega ning on vaimne, teine lihalik ja loodusvaenulik?
Öökulli huik vanas pargis või metsiste "joonevedu" rabamännikus, põdra kosserdamine kultuurmaastikus või siili turtsatused lehehunnikus, tedre mulinad madalsoolagedal või luikede tiivalöögid kevadöise merelahe kohal kahkja täiskuu ees. Muidugi ristpartide lend...
Ärkamine. Taaskordne lähe on antud. Üritad haarata mõistusega, kuid tunnetad sisemusega - eks ole see ju üks ja seesama, mis sinus ja su ümber looduses.
A.D. 2000
0 mõtet:
Postita kommentaar