Et mis kõike on tulnud teha või enesele teha lasta. See on kui olevikus elu ülistus. See on koht, kus pead end lausa näpistama, et ikka sellele leiule kinnitust saada. Hakka lausa mõtlema, et enamus päevi oleme kui surmaeelses unes ning pisitasa vaibudes taganeme eluvalgusest. Tõsi ta ju on, et maailmas on palju kui mitte öelda tohutult inimesi, kes küll elavad, kuid ometigi on surnud.
Aga olen just praegu siin ja olen elus! Tunnen näol päikesesilitust, võrratu toidu maitset suus, näen sügisevärve looduses ning mõtlen rändlindudele head teed kaasa nende pikal reisil.
september 2006
0 mõtet:
Postita kommentaar