Siis, kui Eesti vabaks sai...

Siis, kui Eesti vabaks sai, olid keerulised hetked. Öine sõjamasinate möödasõit Adaverest tekitas kõhedust, et nüüd rullitakse orjarahvas taas madalamaks kui rohi.
Hommikul läksime Aosaar Kunoga Puiatu taha Protase kuusikut raiuma nagu ikka viimasel ajal. Küsisin, ise häiritud öisest mürglist, mis Kuno asjast arvab? Vastus tuli kiire: "Eks nad natuke rahmeldavad, siis lähevad jälle laiali...". Seda öeldes lõi ta laia kaarega kätt ülalt alla ning isegi naeratas. Selline suure laia ninaga lühike paks mees, kel hea süda sees, kuid olemine konkreetne. Viinaviga vast kuigivõrd oli.
Tegin tööd, kuid sellel päeval töö ei sujunud. Mõtted kui ratsahobused ja meel murelik. Olin ju pisut aega tagasi olnud Valgevenes dessantväes ning näinud, kuidas dresseeritakse sõjamehi minema "üleannetute baltlaste" vastu. Siis muidugi leedukate peale.
Tagantjärele mõeldes on hea, et Kuno elutargana kümnesse pani ning olemegi vabad. Hea on ka mõelda, et olin tookord metsas. Metsas on ju eestlane alati kodus olnud.

Kirjutatud detsembris 2008
Meenutades Eesti taasiseseisvumisaega