Me ei saa enam maailmast aru. Ei mõista me ka taevaseid asju. Rahvas ei saa rahvast aru ning üksteisest omal maal saame vaid vaevaliselt aru. Olgu siis keeleliselt, kultuuriliselt või maailmavaateliselt. On ajastu, kus tunneme oma valu, kuid isegi lähedase hingevalu jääb tajumatuks. Oleme oma ainulaadsusetaotluses üksteisest nõnda võõrandunud, et ei suuda oma ligimestki armastada, rääkimata iseendast. Lapsed ei mõista oma vanemaid, mees ei mõista naist, valitsejad ei mõista oma rahvast ja vastupidi. Sõjamees ei mõista rahu. Me pakume raha selle asemel, et lihtsalt tänada. Hakkame järjest enam tegema valesid asju, sest headel tegudel on maailmas tavaks devalveeruda halvaks. Ei oska enam teha vahet heal ja kurjal või lihtsalt pole enam selleks julgust. Loome enestele oma pisikesed mikromaailmad ning mättad, kus kuidagi tasakaalu hoides surmani välja vegeteerida. Ei julge või ei taha armastada, sest sellega kaasneb oht haavatud ja liigavatud saada. Hoiame südames vimma, kuid huultega räägime mahedat juttu. Soovime olla näiliselt tegijad, kuid mõõdupuuks enamasti vaid rahanivoo. Kõik on segamini - see on paabel. Annaks Jumal tajuda õiget rada ning mõista kaasinimest.
Jaanuar 2009
Film "Paabel"
0 mõtet:
Postita kommentaar