Merelummus

Iseendaga vaikselt olles tajud tema lähedust. Täna häälestab vist tormile - tuul rapsib viimaseid lehti puult. Seda enam on meri endast märku andmas. Kuula...
Ta on kui isikustatav olend. Septembris käisin rannas ja olin hämmelduses - meri oli haudvaikne selles haruldaselt palavas päevas. Täiesti laisk, tüüne mis tüüne. Üksnes rändel sõtkad panid tiibade vilinal vee korraks kaugemal lahisema. Ja taas vaikus - mine või silita seda rahumeelset.
Täna on meri aga keevaline. Mind lummab meri - see piiritlemata suurus looduses alates sellest ajast, kui merd tähele panin. See on eneselegi kummaline - silmad sisemaal mände ning nende taga lagedamat ja keha võpatades leiad end otsivat meresillerdust nende puude taga. Teinekord rabarannas kohistab tuul männilatvades nagu rannalgi. On ehk see looduse mälestus tollest ajast, kui meri siiani ulatus. Igaljuhul puhub siin tuul teistmoodi, kui muidu metsas. Ja kui lõpuks saadki mere ligi, siis lihtsalt seisad ja kuulad, kuulad ja vaatad ja mõtled - nagu oleks koos hea sõbraga. Lihtsalt on hea olla. Ja kui lained tormis kerkivad, oled vaimustuses tema jõulisusest. Kas taas on pisut hirmgi ning seetõttu otsid suures ja ettearvamatus enesele sõpra. Mine tea.
Nägin kord üht saadet, kus pime tüdruk seisis rannas ja lihtsalt kuulas merd. Lained loksusid kivide külge ning tüdruk justkui oleks oma pimedate silmadega silmapiiri otsinud. Tajus temagi midagi, mis teda rannale naelutas.
Meri on neelaja. Olen mitmeid kordi näinud, kuidas päike imekiiresti merre kaob - hämmastavalt kähku. Muudest neelamistest ei tea suurt midagi.
Kord kihutasin mere äärde, et päikeseloojangut näha ja nägingi. Kordumatu elamus. Kas meri ootab sind? Ei, pigem sina ise ootad, kuna mere juurde ükskord saad. Meri on, lihtsalt on ja sa pead tema olemise kohta minema. Ja hea ongi nii. Oleksin justnagu osa enesest mere äärde jätnud, et siis aeg-ajalt seda puuduvat osa otsimas käia. Või on tükk merd minus, mis tahab tervikusse kuuluda ja kisub mere poole. See on kui merelummus...
PS! Täna olin jännis metsakasvukohatüüpide määramisega - miski pole mullas korralikult välja kujunenud. Lõppeks puhkesin üksi keset metsa naerma - olen ju merepõhjas. Takseerin merd ja üritan seda teha maismaale kohaselt. Nojah, midagi tuleb ju kirja panna...

10.-12. oktoober 2000
Varblas, talus öömajalisena

0 mõtet: