See vist ongi elu

Meil pole aega elada. Enamasti seetõttu, et kogu energia ja aeg läheb igasuguste ettevalmistuste peale. Me valmistume pühadeks, kaunistame tubasid ja hooneid, käime poes igasugu häid sööke-jooke ning kingitusi hankimas. Koristame, kasime, valmistame ning siis jälle koristame, puhastame, asetame asjad endistele kohtadele. Kõige selle võimalikkus on aga eelnevalt teoks tehtud rahahankimises. Tõenäoliselt paljus see ongi meie elu. Egas vanasti teistmoodi ei olnud, pigem polnud väikestki vaba hetke. Kui aga mõelda, et meil pole aega istuda ning elu ja iseendid lahti mõtestada või aega iseendaga olemiseks, siis miski väheke viltu ikkagi on. Võimalusi ju oleks, kui tahta. Või oleme vere kaudu pärinud esivanematelt teadmise, et ka 5 minutit peale söömist vedeleda on kurjast, sest nõnda palju on veel teha? Kui võrrelda lillekasvatamist sellega, kuidas lill looduses ilma meie hooletagi imekauniks saab, siis ikkagi on kadunud loomulikkus ning asju tehakse teistel eesmärkidel. Selles mõttes, et kasvatatakse sissetuleku eesmärgil, et siis osta, sättida ning põhjendada, miks aega pole. Vahel eelistan ma lihtsalt vaadata, kuidas looduses lill ilma meie hooleta sirgub.

Jõulud 2008.