Mis on küll inimesest saanud?

Kuskiltmaalt ajaloost on inimene hakanud uskuma, et on maailma kuningas ning võib teha kõike, mida heaks arvab. Põhimõtteliselt piirideta inimese suva nii ümbritseva keskkonna, kui ka kaasinimese suhtes... Või kas ikka on?
Sobitan selle mõtte näitele ilmast. Ilmast räägitakse iga ilmaga ning iga päev, tehakse ennustusi ning üritatakse taeva ja maa nägu võimalikult täpselt ära arvata. Kohati see õnnestubki päris hästi, kuid peamiselt seetõttu, et osatakse hästi võrrelda olnuga ning tõenäosus on seega tõenäolisem. Siis veel räägitakse ilmast ka seetõttu, et hetkel pole sobilik, lihtsalt ei meeldi. Noh, et liiga külm, liiga kuum, vastikult vihmane, liigpaksu lumega, pööraselt põuane või muudmoodi ebamugav. Võimalik, et tegu on sellise rahulolematusega maailmakorralduse suhtes ning kuna ilmastik on nii subjektiivne - ei pea otseselt kedagi nurisemise eesmärgil "ette võtma". Ilmastik kannatab kõik välja, sest sisaldabki kõike, mis võimalik.
Kui nüüd inimene saaks kõike siin ilmas omale sobivalt suunata, sealhulgas ka ilma? Silme ette kangastub pilt, kus ühele inimesele sajaks vihma aiamaale, kõrvalkrundil aga saab päikest võtta ning järgmises talus saaks suuskadega sõita. Eriti hulluks läheks see lugu veel siis, kui naaber saaks naabri ilmavalikut mõjutada, karm...
Jutu mõte on aga alguses püstitatud küsimusele "Või kas ikka on?" vastus: "Ei ole ikka küll...!"

Näide ehk miks ei peaks elama vaid tänases päevas

Kui sa väga, niiväga tahad ja loodad, et just see eesseisev või käsil olev asi laabuks, leiaks lahenduse, siis ära unusta, et selliseid olukordi tuleb veel küll ja küll. Kuhjaga... Vägagi õige, et see üks asi tuleb ka korda saada ning sellele eelisjärjekorras keskenduda, kuid vaid "ninaotsaasjadega" tegeledes leiad end ikka ja jälle üllatava, kiiret lahendust otsiva probleemi ees. (Vaat kui pikad laused!). Mõtleja Hammarskjöld on öelnud, et keskendu pilguga kaugemate eesmärkide poole. Ära keskendu nina ette - võid kiiresti teelt eksida!

August 2011.

"Metsa pööramine", Timo Maran

KÕIK MINGU TAGASI SINNA,
KUST TULNUD -
see on kõige kangem loits siin ilmas,
olen ma ikka teadnud.
Iga Su hea tegu tuleb tagasi Sinu juurde
ja iga kuri tegu tuleb tagasi Su juurde.
Iga mõte läheb tagasi sinna,
kus ta on sündinud.
Elu köitraod väänduvad jälle lahti
ja sipelgad viivad okkad tagasi üles
kuuse latva lagendiku serval.

http://youtu.be/Rk_sAHh9s08

Päev

Keegi sõidab aeglaselt mööda, Scooter läbi lahtise akna lohakalt lärmamas. Närveldamine ristmikel, signaalitamine, mille vürtsiks sõim ja "fuck you" näpuviibutus. Punapõsksed parmud ehk pompsud mõnepromillise feeling`uga poe kõrval päikesepaistel naermas. Toidupoes stihhiline tammumine ning keskendumata millegi söödava korvi tõstmine - õlatunne assisteerimas teisi poesviibijaid.
Ma ei teagi, miks sellisele tühjusele keskendun? Või seisnes sisu parmude rõõmustumisel kõige muu taustal?

2007., vist suve keskpaik.

Kujutlusvirvendus III

Ta võtab jalanõud jalast ja sokidki, et tunda paljaid jalgu kasteses heinas. Või on tal kogunisti soov tunda end osana loodustervikust ja seetõttu on tollel hetkel maa tema jalge all ... püha! Kepp tema kondise käe all kipub mulda vajuma ning seepärast heidab ta selle kõrvale. Viimaks jõuab ta metsamaja lävele ning väsinult toetab käe vastu halli palgiseina. Päike pole õnneks veel lõpuni metsa taha vajunud ja värvib kogu metsa, majakese ja õhugi punakas-kollaseks. Jõudsin! Mõtleb mees ja tema silmades sädeleb rõõmus helk. Tegelikult on see lapselik helk olnud kogu elu tema silmis. Vana on rahul oma 90-ne eluaastaga ja muigab oma mõtte üle Aabrahamist, kel kümme korda enam aastaid anti. Tõstes kaks kätt taeva poole rõõmustab ta suurepärasest õhtust ning jääb, selg vastu seina, ootama sumedat ja sooja ööd...

Juuni 2011.
Pildi tegi Kristjan.

"Postirokki"

Pennu-koer oli tegija "taksihunt"

Koerad kasvavad su külge niiviisi, et isegi inimesed ei lähe sulle tihti sarnaselt hinge. Ühtpidi kurb, et inimesed enam nõnda üksteisega seotud pole, kuid teisalt rõõm, et sinust nõrgem olevus on vaata et parim sõber. Ma pole kunagi aru saanud (või tahtnud aru saada) sellest "istu", "kõnni", "hüppa" - stiilist koertekasvatamisel. Olen koos sõbraga looduses nii tihti kui võimalik ja ühtäkki mõistab sinu tahtmisi koer ja sina tema hingemaailma ja ongi põline liit olemas ... kuni surmani. Sellise "mittekasvatamise" puhul aga jääb su sõbral aeg-ajalt võimalus näidata oma tõelist päritolu ja nii saab "nunnust kodukoerakesest" hoopis "taksihunt". Aga mulle see meeldib. Eriti siis, kui see saab juhtuma jahikäigul või haavatud looma jälitamisel. Ja Pennu-koer oli selles osas asendamatu. Kõva mees olid sinagi...



Juuni 2011.

Võilillede aeg

Juba mitmendat aastat jääb kevad vinduma ning oodates järjekorras paiselehti, sinililli, ülaseid, varsakapju, kullerkuppe, pääsusilmi, toomingaid, õunapuid, sireleid - on kõik lühikese aja sisse "oma aja" sättima pidanud. Meil on neli aastaaega, kuid kui palju "aegu", mida aasta lõikes märksõnadena loodusest esile tuua. Ja küllap erinevad inimeste märksõnad üksteisest - kuidas keegi näeb ja tunneb.
Olgu siis praegu võilillede I aeg ning õunapuude ja nende sees mesilaste sumina aeg!

21. mail 2011.
Pildid: Kristjan ja Kertu.

Mõte

Looduskasutus on ka nö "maa võtmine" urbaniseerumise tarbeks. Samuti ka igasuguste põllumajandusplaanide arendamine ja teostamine. Mitte vaid maavarade kaevandamine, metsandus, jahindus, kalandus, rekreatsioonilised looduskasutused.

Mai 2011.

Rikaste värk

Olen ütlemata rikas. Mul on määratu hulk maid ja metsi, kus sokud luhal hauguvad, metsised klõksuvad, tikutaja möhitab ning kus karu sätib end magama. Tohutud soo- ja rabaalad, kus sookured tromboone häälestavad, tedred mulistavad, jõhvikad punetavad, põdrad vasikaid ilmale toovad. Jõed ja järved kui organismi vereringe täis kalu, vähke ja kõiksugu veelinde. Rannad ja laiud koos madalate mändide, kadakate ja laulvate liivadega.
Ja mul on räästa ümber mõned ruutmeetrid päris oma maad. Tükk metsa ka. Aga mul on veel Rauga küngas, Kaupo laugas, Madisemägi, Poruni jõgi ja paljud-paljud teised paigad.

Aprill 2005.

Pind minu, palk sinu silmis...

Otsime ilusat. Taotleme endale häid emotsioone. Hindame üksteises siirust ja kõike, mis põhiväärtuslik ja hea. Oleme sõpruses ja armastuses nagu veatud lambud ning ka see on mitte lihtsalt hea, vaid parim, mis meiega siin maa peal, kurja kodus, juhtuda saab.
Aga enamus aega oskame vaid üksteises vaenlasi näha või täheldada pisimaidki vigu. Neile osutades justkui usuksime, et seeläbi oleme ise veidi paremad.

Aprill 2011.
Kertu soovitas muusikat:

Gustavo ruulib

Selline film ("August Rush")

Muusika ei erine tegelikult palju hoolimata oma variatsioonidest või stiilidekirjususest. Inspiratsioon kipub tulema sarnasest allikast. Iseasi, kes missuguse killu sealt kinni püüab ja esitada suudab.
Film räägib tervikusse kuulumisest või pürgimisest selle poole. Näidetena perekond ja muusika kui tervikud. "See kõik on sinu ümber. Ainus asi , mida sul teha tuleb, on kuulata." Selliselt kõlab moto filmile temast endast.
Filmi algusosa oli nagu deja vu . Tuul kui isikustatav olend ennast näitamas tuulekellades või viljapõllus heljudes. Tunnetuse või äratundmise värk...

Mõtlemine

Mõtlemine iseenesest ei ole tarkus. Mõtlemine on pigem tehnika, mille abil on võimalik jõuda teatava tulemuseni. Malemängus mõtlemine, äriline mõtlemine, mõtles, kuidas saaks kellelegi kurja teha. Mõtlemine aga on samas ka võimaluseks, et jõuda tarkuseni, põhiväärtusteni. Siinkohal aga tuleb täheldada, et sa võid küll omatahtsi end kasvõi lolliks mõelda, kuid kui tarkust ei anta, siis pole midagi taolist laadi mõtlemisega kah teha. Möönma peab, et mõtlemine ja tunnetamine heas kontekstis võimaldab parema inimese tekkimist ja eksisteerimist.

Veebruar 2011.

Rahvapärimust Islandilt

Sigur Rós oma filmis "Heima" (kodu) esineb koos ühe rahvapärimust viljeleva laulikuga Steindór Andersen`iga.




Idas kõrguvad mäed
sinised nagu taevas
ahvatlevad mind
orgude noort poega
Ma järgin oma noorpõlve kirge
liustiku tipuni välja
Uidates kodust kaugele olen
kevade esimesel päeval hulkunud
üle kaugeleulatuvate ränkade teede
Ja need avarad, laavast moodustunud
armuküllased kaunid kohad
innustavad mu tahet suuresti
Tee on raske
ja läbitav vaid vähestele
aga ta tõotab ilusaid vaatepilte
Mu kõnnak läheb veel ladusalt
sammudes rahnudele vastu
Kaua aega tagasi omavolilised röövlid
surmati nendelsamadel kividel
Tema, kes tahab küündida tippu
ei saa olla keegi, kes kurdaks
kuigi üles pürgides tapleb ta
tuule ja lume ja hullemagagi
Need kohad, täidetud vaimsusega,
on tõelised imepaigad
Kuid tuleb siiski aeg
ka temal naasta koju.

Kertu otsetõlge Youtube`s leiduvatest ingliskeelsetest sõnadest 2011.

Bakter inimese nahal

Väljavõtteid Toomas Pauli raamatust "Totrus ja tähendus", "Elu visadus" alateema:

Elu ei pea muidugi olema süsinikühenditest. Tõnu Grünberg arutleb:"Miks ma olen just kahemeetrine? Miks ei võiks ma olla valgusaasta pikkune? Jah, tõenäoliselt ongi see võimalik. Kui otsime teisi eluvorme, kuid ei leia, siis me ei saa sellest järeldada, et neid ei ole. Me lihtsalt ei oska õigest kohast otsida. Nad võivad olla nii suured, et me vaatame neist läbi, neid nägemata, või nii väikesed, et meie pilk neid ei taba. Ja üldse, miks peaks otsitav eluvorm olema bioloogiline? Järsku eksisteerib see hoopis nagu elektriväli."
Tõnu Grünberg leiab, et reaalsuse ja virtuaalse reaalsuse vahe ei ole nii suur, kui arvatakse. Meie ajul on 20-30 miljardit neuronit. Meie galaktikas Linnutees on sada miljardit tähte. Kui igast tähesüsteemist võiks mõelda kui neuronist, oleks galaktika puhul tegu ajuga, mis on meie omast mitu korda võimsam. "Ja ei ole ühtegi põhjust, miks nii ei võiks olla. Ka planeet Maa võib olla intelligentne olevus, kes ületab lugematu arv kordi inimese vaimse taseme. Me oleskleme maapinnal nagu bakter inimese nahal, kes ei saa aru inimese kui terviku toimetamisest."

Piirid

Kust (või kas) ikkagi lähevad piirid? Need nähtamatud jooned, mida on inimesel soov kangesti piiridena kasutada. Teha seda lõppeks lausa nähtavalt, enesele ja teistele millegi tõestamiseks. Riigipiirid, kinnistu piirid, põllu-, või metsapiir, piirid sugude vahel, piir hea ja kurja vahel, vaesuspiir - mida iganes piire võib täheldada. Põhimõtteliselt piiritleb inimene kõike oma eksistentsi ja mõistuse piires nagu "silmapiir" lubab. Samas jättes näiteks piiripääsukese lennus ja käitumises tähele panemata piiride puudumise. Piiritu armastuski on üritatud kuidagimoodi ära piiritleda, sest elu peab ju olema konkreetne, süstematiseeritud ning... piiritletud.
Aga katsuks tabada hoopis tervikut. Mees ja naine üheskoos moodustavad terviku, pere samuti. Maakera moodustab terviku, kuid on osa universumi tervikust. Selline piirtlemine annaks elule ja eksisteerimisele üldse teise mõõtme. Kärbiks nüüd pisut seda avarust ja ütleks, et loodus koos meie enestega on tervik. Lihtsalt kipume ette kujutama (piiritlema), et oleme ise terviklikud, mitte tervikusse kuuluvad.

Jaanuar 2011.

Kristjan on pildistanud

* * *

On kohti ja paiku, kus aeg seisab. Pole sellist ärevat vibelemist, pidevat rõhutatud kiirustamist, suisa tõmblemist. Kiirustamist on hinges, kui ka sealt väljendununa sõitmises, kõndimises, igasugustes inimestega seotud liikumistes. Pole aega oodata foori taga, järjekorras, toidulauas - lihtsalt on kiire! Pole aega ega ka tahtmist ära kuulata teise inimese mõtteid. Ja sattudes kohta, kus aeg seisab, ei tunne inimene end seal hästi ja kiirustab minema... ju pole aega...
Olen tajunud ise igavikulist rahu, vaikust ja kella seismist looduses, pere keskel, sõprade seas ja kunagi ka kirikus.

2005.