Kassikakk

Täna oli kohtumine kassikakuga. Teadmata asjaoludel oli see võimas ja ka haruldane (vt artiklit) lind tulnud majade juurde siin Adaveres ning oli küllaltki halvas seisus. Lisaks käredale külmale oli ta ka pideva vareste ja harakate rünnaku all. Nii palju jõudu aga linnus oli, et inimeselt veel abi ei vajanud ja suutis ka mõningase lennuga hakkama saada. Meist jäi ta majakatuse otsa. Eks näis, mis temast edasi saab..

Austades jahiloomi (traditsiooni, jahikoeri jne)

Vaatad sarvi kaunite või vähemkaunite aluste peal ning aimad tervet lugu selle taga. Aimad Jumalast loodud tegijat looma, kes kunagi tegi oma esimesed värisevad sammud jõeluha angervaksade vahel, kinnikasvanud raielangil või hoopis rabaserva mändide all. Mõtled sellele sokule, kelle piiksarved asendusid tugevate 3+3 sarvedega ning peale mitmeid lahinguid "kaasvõitlejatega" õnnestus haarata enesele territoorium koos heinamaade, puisniidu ja paraja tüki metsaga. Oh neid sarvehõõrumisi vastu põõsaid ning pulmaringe puude vahel ja lankidel. Seda pidevat valvsust ja kuulamist - lõhnade selgitamist. Rasketel talvedel võitlemist ellujäämise eest ja külg-külje kõrval omadega lumes magades...
Aga näen seda uhket looma Jaanipäeval päikeseloojangu taustal tegemas uhket hüpet, et siis maandudes esijalgadele tuua esile võimas ürgne "rrouhhh" - haugatus, mis ümberkaudse metsa kajama paneb.
Vahel mõtlen sellistest asjadest ja üritan sõnassegi panna. Vaatan sarvi, neid elutuid ja kohe kangastub silme ette:
... siis olin koos kaasaga
... pojaga kandsime seda looma üle jõe ja veel 2 kilomeetrit autonigi
... vana Isa Taks, kes nüüd halvatuna oma päevi veedab, otsis oma esimese soku metsast üles
... see loom oli vaevu ilvese küüsist pääsenud
... teda aga ootasin 5 tundi Rauga künkal vihmas, sääskede ja mutikate parves
... sina aga langesid vana männi juurele, kui vanurina noort sokku oma alalt välja ajasid
Aga enamus lugusid pole lõppenud ei minu ega ka kellegi teise seinal, vaid on veel (ehk) praegugi jätku kerimas luhal, niidul, langil, metsatukas...

Kirjutatud juulis 2006.
Mõeldes täna kitsedele raske talvega toimetulekuks

Mõtlik

Kristjani pilt

Türask

Ürask on üks pisike usin putukas, kes läbi puukoore augu puurib ning koore all oma elule jätku üritab. Metsamehed nimetavad teda suureks kahjuriks, sest suretab palju puid oma jätkusuutlikuse taotlusega.
Türask on üks pisike loll inimene, kes enesel teab küll kohta päikese all olevat, kuid kahjuks vaid teiste samaõiguslaste arvelt. Selline türa noh... Lihtne ära tunda, massist raske eristada, kuid üksühele situatsioonides tuleb oma pisikese puuriga ning üritab su hinge auku teha, et läbi selle endale elujõudu ammutada. Või siis lihtsalt hinge sittuda. Türaski arvukust soovitakse pidevalt vähendada, kuid üha enam tuleb neid juurde ning kahjustuskoldeid on liigagi palju.

Kirjutatud 2008 jõulude ajal.

Kuula vaikust!

Kas sul on aega kuulata vaikust? Vaikust, mis on suurim muusika mitte kõrvus, vaid meeltes. Kas oled valmis olema koos iseendaga või on sul midagi karta? Kas kuuled vaikselt olles oma peas klaverihelisid? Kas hoovab sinu sisemusse jumalikku energiat? Kas peale kõike seda on taas raske harjuda maailmaasjadega ning närv on sees?
Kui see on nõnda, siis ma luban sul uskuda, et sa elad ja oled õnnistatud. Et sa ei ole veel kadunud; oled olemas.

Kirjutatud veebruaris 2005.
Riho Sibula plaadilt "Must" viimane lugu inspiratsiooniks.

Usun. Tahaksin. Ei taha. Tuisk.

Kottpimedas keerutab tuul väljal lund - tuisk.
Justkui poleks siin takti ega korda.
Tuhistab valjenedes ja vaibudes.
Tahaksin lennata kaasa neis voogudes.
Tahaksin tunda neid helbeid oma näol, mis sulades justkui elustaksid.
Usun, et igal iilil ses möllus on oma osa.
Et kõik käib Jumala järgi tervikut.
Tuul napsab rammusa kotitäie lund väljalt ning tassib seda nagu käsku mööda metsani. Mets võtab valjult vastu mühada.
Tahaksin, et minulgi oleks osa ses tervikus. Oleks kindel MINU OSA - nii nagu Jumal tahab. Ei tahaks olla kõrvalseisja looduse liikumises. Nagu üks inimene ikka - kõik elav pageb tema eest kabuhirmus.
Nüüd on tuul vedanud lume väljalt üsna metsa ligi ning moodustades pikki valgeid vaale. Läheb vist sula poole. Tuisk on enese higiseks ajanud...

Kirjutatud veebruaris 2000
Pajusi vald. Öösel.

Esimene jaanuar