Nüüd on kontserdist mõni aeg möödas, muljed settinud ja saab mõtted kirja panna. Kõrvalepõikeks "laagerdumisest" rääkides, meenub mu füüsikaÕpetaja mõte arvestustööde parandamise viibimise seletuseks, et eks seistes lähe ikka paremaks. Nüüd siis loodangi, et äkki ülevaade on ka kuidagi terviklikum.
Igatahes, juba see info, et šoti rokkarid ~200km kaugusele esinema tulevad, ajas parajalt elevile. Nagu väike poiss kommipoes või kuidas seda nüüd öeldagi. Ja siis nii ta läkski, et jaanuarikuu viimasel päeval seisime Kertuga põhjanaabrite pealinnas Nosturi all järjekorras, et kontserdimajja sisse saada. Kui ma enne rääkisin väiksest poisist, siis tõesti, tunne selline oli, aga ümberringi vaadates jäi mulje, et oleme ikka üsna vanad selles seltskonnas. Õnneks nii see olukord ei jäänud, sest kõvemad sägad tulid ka lõpuks kohale. Eks see alguse värk ja järjekorras seismine ongi vist nooremate jalgade teema. Lahe ääres seistes tuult, lumesadu ja külma trotsides tekkis selline mõnus fiiling ootamisest sellegipoolest. Kertuga muidugi naljatlesime, et kui isa "külma on saanud", on Minttu abiks, siis me mõtlesime seda kommet seoses Šotimaa austamisega teemakohasemaks muuta ning leppisime kokku, et kui sisse jõuame, siis teeme ühed viskid. Noh nii külmaraviks.
45 minutit ukse taga ootamist tasus lõpuks ära ja meid lastigi sisse. Muidugi tegime need viskid. Ahjaa, enne andsime riided 2€-sse riidehoidu (et jutt rohkem dokumentaalsema mulje jätaks) ja vigast soome keelt purssides ei tekitanud baarikontrollis kahtlust, et me 18 täis ei oleks - pealegi ei saa nad meie ID-kaardist nagunii aru ega oska sealt välja lugeda vanust. No ja siis 4cl Ameerika ja 4cl Šotimaa kraami - igati tasus ära tagantjärele mõeldes, sest haigeks ei jäänud külmas ootamise tõttu. Tunduski hea variant balkonile valmis minna.
Tegelikult olime selleks ajaks juba oma 15h ärkvel olnud ja Jumbos ka väiksed tiirud teinud, nii et võis tunda ka teatavat väsimust. Soojendusesineja ajal tekkis tunne, et üks Karhu Korpisavu IV kuluks ära ja natuke ka Iirimaa kraami (ses suhtes, et need on lihtsalt teemakohane värk ja "külma olime ka saanud"). Ütleme nii, et see soojendus eriti sooja tunnet ei jätnud, aga võib-olla lihtsalt olid kohatised silmaklapid ka teatud põhjustel ees. Igatahes, kui Biffy Clyro hääli juba kuulda oli eesriide tagant, tuli väike poiss tagasi, noh, see tunne. Ja kui juba "That Golden Rule" avaloona kõlama hakkas, võis öelda, et käik on korda läinud. Järjepanu häid lugusid ja selline tunne isegi, et raju andmine jäi lühikeseks, samas lugusid sai palju kuuldud ning ainult natuke üle tunni oli algusest möödas. Sisukas, võib öelda. YouTube'st saab leida mõned katked ka, kui hästi otsida. Kokkuvõtvalt oli eriti kõva
keikka.
Lahkuda me veel ei kavatsenud, kuigi majast ootasime väljasaamist ka parajalt pikalt. Nii pikalt, et puhast eesti keeltki kuulsime ja mõned muljed vahetasime hääle ärakarjunud kaasmaalasega. Jäime nendega lõpuks nägemiseni ja jõudsime jälle lume ja külma kätte. Aga nii ülev tunne oli nagunii, kuigi ei saanud medikat ega setlisti paberit. Vahet pole, me saime nendega kokku. Me saime autogrammid ja pildi Simoniga. Mitte, et see peaks olema iseenesestmõistetav, aga eriti mõnus siiski. Taaskord olid mu eelarvamused allavett käinud - noh, et staarid ja puha. Sel juhul vist pole sõbralikemaid staare näinud. "How did you enjoy the gig?" ja muud sellised viisakused ning "see you soon then" lõpetuseks. Mida veel tahta?
Lumesajus laialiläinud ja mitte-kuivada-tahtvat plaadiümbrist autogrammidega hoidsime kulla hinnaga ning vahetasime mõned mõtted, enne kui hommikust laeva oodates unne vajusime.
Lõpetuseks, tasub kuulamist ka Simon Neil'i (Biffy laulja ja kidramängija siis) üht lemmiklugu -
Bonnie 'Prince' Billy - I See a Darkness.
Mon the Biffy!
