Metsseajaht

Täiskuu ja uduhõlmad aeglaselt kui kardinad tuules heljumas ristikupõllu ja kollase kaerapõllu piiril. Kaks meest istuvad maakivist varemete serval ja on valmis metssigu omal moel tervitama. Selles mõttes, et lukk on vaid tulistamise senine takistaja. Varemete vahel on pihlakas punnitamas oma oranžikate marjakobaratega. Ja on imeliselt vaikne ja rahulik.
Ei tea, mis Eino mõtleb - küllap oma armsaid mõtteid. Tagumik igaljuhul minul saab pisut kivikülma ligi, kuid kas ka ligi 70 - aastasel Einolgi? Mine tea...
Kassikakk hakkas hõikama. Viimase peal kontsert, taustaks sume öö. Soojad õhuvoolud vahelduvad jahedatega. Kuu vajub üha madalamale või keerame meie endid koos kivivare ning ristiku - ja kaerapõlluga temast eemale kumeruse taha - mine sedagi tea. Udu jääb endiselt rahulikult hõljudes ja end pidevalt muutes kohale.
On aeg minna. Oli igavikuline õhtu ja öö ning siiani üks meeldejäävamaid metsseajahte.

Septembris 1996 Puurmani vallas
Pühendusega Eino Miettisele (29.06.1930 -17.02.2010)

Lootus

Kõigevägevama õrn puudutus maheda tuulena puuladva lehtedes. Tasane silitus sinu enese hinges, et sa ei pelgaks oma tulevasi asju, oma saatuse kulgemist. Et sa peaksid vastu sulle kingitud elus ja ei murduks ka siis, kui kõik õrn kipub purunema. Olgu siis hing, elu meis endis või meie ümber. See on kingitus, millel nimeks lootus.
Vaata, kuidas kesksuvine rukkipõld lainetab või hommikune sügispäike tükkhaaval udu neelab või talvine täiskuu end üle metsade veeretab. See sisendab usku ja kingib lootuse. Aeg-ajalt tajud ka ehedalt armastust.

"Any other name"(Thomas Newman) taustana
Kirjutatud 2006 septembris

Biffy Clyro

Nüüd on kontserdist mõni aeg möödas, muljed settinud ja saab mõtted kirja panna. Kõrvalepõikeks "laagerdumisest" rääkides, meenub mu füüsikaÕpetaja mõte arvestustööde parandamise viibimise seletuseks, et eks seistes lähe ikka paremaks. Nüüd siis loodangi, et äkki ülevaade on ka kuidagi terviklikum.

Igatahes, juba see info, et šoti rokkarid ~200km kaugusele esinema tulevad, ajas parajalt elevile. Nagu väike poiss kommipoes või kuidas seda nüüd öeldagi. Ja siis nii ta läkski, et jaanuarikuu viimasel päeval seisime Kertuga põhjanaabrite pealinnas Nosturi all järjekorras, et kontserdimajja sisse saada. Kui ma enne rääkisin väiksest poisist, siis tõesti, tunne selline oli, aga ümberringi vaadates jäi mulje, et oleme ikka üsna vanad selles seltskonnas. Õnneks nii see olukord ei jäänud, sest kõvemad sägad tulid ka lõpuks kohale. Eks see alguse värk ja järjekorras seismine ongi vist nooremate jalgade teema. Lahe ääres seistes tuult, lumesadu ja külma trotsides tekkis selline mõnus fiiling ootamisest sellegipoolest. Kertuga muidugi naljatlesime, et kui isa "külma on saanud", on Minttu abiks, siis me mõtlesime seda kommet seoses Šotimaa austamisega teemakohasemaks muuta ning leppisime kokku, et kui sisse jõuame, siis teeme ühed viskid. Noh nii külmaraviks.

45 minutit ukse taga ootamist tasus lõpuks ära ja meid lastigi sisse. Muidugi tegime need viskid. Ahjaa, enne andsime riided 2€-sse riidehoidu (et jutt rohkem dokumentaalsema mulje jätaks) ja vigast soome keelt purssides ei tekitanud baarikontrollis kahtlust, et me 18 täis ei oleks - pealegi ei saa nad meie ID-kaardist nagunii aru ega oska sealt välja lugeda vanust. No ja siis 4cl Ameerika ja 4cl Šotimaa kraami - igati tasus ära tagantjärele mõeldes, sest haigeks ei jäänud külmas ootamise tõttu. Tunduski hea variant balkonile valmis minna.

Tegelikult olime selleks ajaks juba oma 15h ärkvel olnud ja Jumbos ka väiksed tiirud teinud, nii et võis tunda ka teatavat väsimust. Soojendusesineja ajal tekkis tunne, et üks Karhu Korpisavu IV kuluks ära ja natuke ka Iirimaa kraami (ses suhtes, et need on lihtsalt teemakohane värk ja "külma olime ka saanud"). Ütleme nii, et see soojendus eriti sooja tunnet ei jätnud, aga võib-olla lihtsalt olid kohatised silmaklapid ka teatud põhjustel ees. Igatahes, kui Biffy Clyro hääli juba kuulda oli eesriide tagant, tuli väike poiss tagasi, noh, see tunne. Ja kui juba "That Golden Rule" avaloona kõlama hakkas, võis öelda, et käik on korda läinud. Järjepanu häid lugusid ja selline tunne isegi, et raju andmine jäi lühikeseks, samas lugusid sai palju kuuldud ning ainult natuke üle tunni oli algusest möödas. Sisukas, võib öelda. YouTube'st saab leida mõned katked ka, kui hästi otsida. Kokkuvõtvalt oli eriti kõva keikka.

Lahkuda me veel ei kavatsenud, kuigi majast ootasime väljasaamist ka parajalt pikalt. Nii pikalt, et puhast eesti keeltki kuulsime ja mõned muljed vahetasime hääle ärakarjunud kaasmaalasega. Jäime nendega lõpuks nägemiseni ja jõudsime jälle lume ja külma kätte. Aga nii ülev tunne oli nagunii, kuigi ei saanud medikat ega setlisti paberit. Vahet pole, me saime nendega kokku. Me saime autogrammid ja pildi Simoniga. Mitte, et see peaks olema iseenesestmõistetav, aga eriti mõnus siiski. Taaskord olid mu eelarvamused allavett käinud - noh, et staarid ja puha. Sel juhul vist pole sõbralikemaid staare näinud. "How did you enjoy the gig?" ja muud sellised viisakused ning "see you soon then" lõpetuseks. Mida veel tahta?



Lumesajus laialiläinud ja mitte-kuivada-tahtvat plaadiümbrist autogrammidega hoidsime kulla hinnaga ning vahetasime mõned mõtted, enne kui hommikust laeva oodates unne vajusime.

Lõpetuseks, tasub kuulamist ka Simon Neil'i (Biffy laulja ja kidramängija siis) üht lemmiklugu - Bonnie 'Prince' Billy - I See a Darkness.

Mon the Biffy!

Postia pappi Jaakobille


Selline filmielamus, mis personaalselt väga puudutas. Kasutades Fred Jüssi mõttekäiku, et täiuslik pole see, kuhu ei saa midagi juurde panna, vaid see, kust ei saa midagi ära võtta... Nõnda täiuslik on minu jaoks ka see filmiteos, lihtne ja täiuslik, inimlik ja jumalik... Mõte, mis minu eesmärk on maailmas, leiab siin filmis parima väljenduse.
Tsiteerides papp Jaakobit: "Arvasin, et teen seda kõike Tema jaoks, aga oli hoopis vastupidi..."

Hingelt igihaljas

Inimesi on väga erinevaid. Ehk tegelikult peakski ütlema, et ongi vaid erinevad inimesed.
Aga on inimesi (õnneks), kes kuni oma maise tee lõpuni jäävad hingelt pisikesteks poisteks ja tüdrukuteks. Vaatamata elu halastamatule räsimisele on nende hing kaitstud ning ka vanemas eas süütu ja lapsemeelne. See on just seesama, kui aastate möödudes kohtad head sõpra ja tajud, et ta pole põrmugi muutunud. Ikka seesamune poisiklutt, kes puu otsa linnupesa uudistama ronides püksiperse katki rebis. Pole kiikse asjatuid ning piidlemist - ehk oled nüüd keegi teine!? Maailma keerulisust ning inimese veel keerulisemat sisemaailma silmas pidades on see ainulaadne suhe siin päikese all.

Kirjutatud aprillis 2006 ehk 15 aastat hiljem

Ka ehe - Orelipoiss "See alles jääb"

Urmase rahvatarkus

Parem hea foto, kui pikk jutt.

Hauka, Valgjärve