* * *

Ootad kaunist augustipäeva, aga hoopiski näed raskeid, vihmapiiskadest raskeid pilvi nobedalt üle sõitmas. Tuul rebib sarapuult lehti, kasel on kollast kuues. Hing ei taha leppida, et seekord on suvi möödas, üksnes sügisesemaks läheb. Küllap tuleb veel sumedaid augustiöid, vaikseid, tähesärast küllastunuid, salapäraseid.

augustis 2000 oli sedamoodi, 2010 sootuks teistmoodi

Augustiöö Kaave jõel

Vaikne, nii vaikne on, et suisa halb on pilliroogu ragistades kulgeda. Parem on istuda. Istuda ja vaadata kuusirpi ja tähti, Linnuteed, mis veel enne lindude massrändu peab pisut oma suunda korrigeerima. Küll "kukub tähti": vast üle 20 juba. Mõned lennukid ja pooltosinat satelliiti liigub ülal. Mis seal veel-veel ülevamal on? Ei, pigem naudin vaikust. Tõesti on meeletult vaikne ja harv heli maanteelt kostub kui siitsamast jõekääru tagant.
Keskööl ei läinudki nii pimedaks, kui arvasin. Vahest polegi kõik suvest veel kadunud. Vahest pole kõik veel kadunud...

august 2000

* * *

Tajud igavikulist rütmi. See sarnaneb kerge tuule rütmiga puulatvades või rünkpilvede liikumisega sinise taeva taustal.
Ja klaver oma kõrgete nootidega kõrvus loob täiusliku meeleolu.

august 2000

Viimane kord

Viimane kord, kui metsas käisin, oli hurmav öhe vajuv suveõhtu - see oli üleeile. See mõtteline päeva muutumine ööks, kuigi öö on nagu päev - vähemalt valguse poolest. Inimesed valgumas oma magalatesse ning looduse elavnemine oma sujuvtasasel moel. Sulahea!
Viimane kord, kui isa haual käisin, oli kaua aega tagasi. Oli nagu ikka: lilled, sättimised ja suured mõtted väikeses peas.
Viimane kord, kui kirikus käisin, olid Eino matused. Võiks ju muidu ka käia, kuid see asi las praegu jääda.
Viimane kord, kui Taneliga Kõkkasel käisime, oli ... vist paar aastat tagasi. Aga ta ei aimagi, et on enese teadmata mul ühes olnud nii mõnelgi hilisemal korral, mõtteliselt.
Kuna siis on õieti see viimane kord? Kui teaks, küll oleks sitt. Mis sa teeksid teadmisega, et vaat oleme siin praegu koos või et on tore siin paigas olla ja see siis nüüd ongi tegelikult see viimane kord? Esimese korra nimel tehakse elus palju, kuid viimast korda ei soostu eriti keegi lahti mõtestama, ei sillapõletajad ega ka mõttetarkurid, alalhoidjatest rääkimata. Olgu siis meie jutuajamised ja käimised või kohtumised nagu viimane kord, et hiljem kahetsust või pettumust poleks. Ja kole hea, kui polnudki SEE VIIMANE KORD.

2008 juuni lõpp ja nüüd

Udu(d)

Kui päikesekiired silitavad kaselatvu ning siis läänekaares maakumeruse taha sukelduvad, läheb liikvele udu (või on sootuks udud?). Õhk seguneb külmade hoovustega ning algab kaunis vaatemäng. Jõe poolt hiilivad uduloorid luhale ja niidule. Kord mattes kõik meeldivasse jahedusse, kord täiesti taandudes. Hääled sumbuvad, aga õhk laulab. Kaselõhna on kõikjal. Selline on suveudu elu.
Sügisel ei jõua päike enam udust eriti üle käia. Pingutus ning korra õnnestub päikesel udu maast lahti saada, kuid taas vajub see tihedalt maadligi. Nii võib see korduda 4-5 korda. Kõndides heinamaal võib pea olla udus, kükitades aga näed kogu ümbrust. Tore on jälgida kitseperet, kelledest aeg - ajalt paistavad üksnes talled ja täiskasvanute jalad.
Udu on salapärane, sest matab visuaalse pildi.

Kirjutatud augustis 2006

Jutustan heinaaja tuulest

Miski on, mis mind selles tuules lummab. Ühtlaselt tugev, soe, võimaski. Hea tunda selle tugevat pressi oma näol või lihtsalt pelgad looduse võimu tuule näol. Ja siis on hea öelda - tegelikult see meeldib mulle!
Aga tegelikult meeldibki ja kuidas veel. Olen sellest ilmapäikseta sompudusest ilmast lausa võlutud. Päikest ja vihma pole, on palavmõnus tuul, mis justkui raputaks sind õlgadest: ära tuku, ära vaata pilvi - neid polegi, on üksnes sumu õhus. See pidev tuulepress väljal annab mulle lootust, et polegi nii kaugel sellest kõigest. Tunnen end miski tohutu suurega ühes olevat.

Kirjutatud augustis 2000
Lapsepõlve tähelepanek