Udu(d)

Kui päikesekiired silitavad kaselatvu ning siis läänekaares maakumeruse taha sukelduvad, läheb liikvele udu (või on sootuks udud?). Õhk seguneb külmade hoovustega ning algab kaunis vaatemäng. Jõe poolt hiilivad uduloorid luhale ja niidule. Kord mattes kõik meeldivasse jahedusse, kord täiesti taandudes. Hääled sumbuvad, aga õhk laulab. Kaselõhna on kõikjal. Selline on suveudu elu.
Sügisel ei jõua päike enam udust eriti üle käia. Pingutus ning korra õnnestub päikesel udu maast lahti saada, kuid taas vajub see tihedalt maadligi. Nii võib see korduda 4-5 korda. Kõndides heinamaal võib pea olla udus, kükitades aga näed kogu ümbrust. Tore on jälgida kitseperet, kelledest aeg - ajalt paistavad üksnes talled ja täiskasvanute jalad.
Udu on salapärane, sest matab visuaalse pildi.

Kirjutatud augustis 2006