Siis, kui Eesti vabaks sai...

Siis, kui Eesti vabaks sai, olid keerulised hetked. Öine sõjamasinate möödasõit Adaverest tekitas kõhedust, et nüüd rullitakse orjarahvas taas madalamaks kui rohi.
Hommikul läksime Aosaar Kunoga Puiatu taha Protase kuusikut raiuma nagu ikka viimasel ajal. Küsisin, ise häiritud öisest mürglist, mis Kuno asjast arvab? Vastus tuli kiire: "Eks nad natuke rahmeldavad, siis lähevad jälle laiali...". Seda öeldes lõi ta laia kaarega kätt ülalt alla ning isegi naeratas. Selline suure laia ninaga lühike paks mees, kel hea süda sees, kuid olemine konkreetne. Viinaviga vast kuigivõrd oli.
Tegin tööd, kuid sellel päeval töö ei sujunud. Mõtted kui ratsahobused ja meel murelik. Olin ju pisut aega tagasi olnud Valgevenes dessantväes ning näinud, kuidas dresseeritakse sõjamehi minema "üleannetute baltlaste" vastu. Siis muidugi leedukate peale.
Tagantjärele mõeldes on hea, et Kuno elutargana kümnesse pani ning olemegi vabad. Hea on ka mõelda, et olin tookord metsas. Metsas on ju eestlane alati kodus olnud.

Kirjutatud detsembris 2008
Meenutades Eesti taasiseseisvumisaega

Kristjani pilt

Elu ülistus olevikus

Korraga tabad üllatusena end mõttelt, et oledki siiani välja vedanud. Tingimusteta...
Et mis kõike on tulnud teha või enesele teha lasta. See on kui olevikus elu ülistus. See on koht, kus pead end lausa näpistama, et ikka sellele leiule kinnitust saada. Hakka lausa mõtlema, et enamus päevi oleme kui surmaeelses unes ning pisitasa vaibudes taganeme eluvalgusest. Tõsi ta ju on, et maailmas on palju kui mitte öelda tohutult inimesi, kes küll elavad, kuid ometigi on surnud.
Aga olen just praegu siin ja olen elus! Tunnen näol päikesesilitust, võrratu toidu maitset suus, näen sügisevärve looduses ning mõtlen rändlindudele head teed kaasa nende pikal reisil.

september 2006

* * *

Ootad kaunist augustipäeva, aga hoopiski näed raskeid, vihmapiiskadest raskeid pilvi nobedalt üle sõitmas. Tuul rebib sarapuult lehti, kasel on kollast kuues. Hing ei taha leppida, et seekord on suvi möödas, üksnes sügisesemaks läheb. Küllap tuleb veel sumedaid augustiöid, vaikseid, tähesärast küllastunuid, salapäraseid.

augustis 2000 oli sedamoodi, 2010 sootuks teistmoodi

Augustiöö Kaave jõel

Vaikne, nii vaikne on, et suisa halb on pilliroogu ragistades kulgeda. Parem on istuda. Istuda ja vaadata kuusirpi ja tähti, Linnuteed, mis veel enne lindude massrändu peab pisut oma suunda korrigeerima. Küll "kukub tähti": vast üle 20 juba. Mõned lennukid ja pooltosinat satelliiti liigub ülal. Mis seal veel-veel ülevamal on? Ei, pigem naudin vaikust. Tõesti on meeletult vaikne ja harv heli maanteelt kostub kui siitsamast jõekääru tagant.
Keskööl ei läinudki nii pimedaks, kui arvasin. Vahest polegi kõik suvest veel kadunud. Vahest pole kõik veel kadunud...

august 2000

* * *

Tajud igavikulist rütmi. See sarnaneb kerge tuule rütmiga puulatvades või rünkpilvede liikumisega sinise taeva taustal.
Ja klaver oma kõrgete nootidega kõrvus loob täiusliku meeleolu.

august 2000