Hauel

Sa oled ilmast sõltumata jõe servas või järve peal ning kogu tähelepanu on vaid nööri otsas oleva, läheneva landi tunnetamisel. Oled kalal. Spinninguga. Alati olen end jahimeheks pidanud, kuid paar aastat juba tõmbab samuti kalavetele. Kogu muu maailm lülitub välja ning kogu hingest ootad momenti, kui havi lanti rabades oma esimesed jõnksud läbi nööri ja ridva su kätesse üle kannab. Millise uhkusega hoiad haugi käes ja näitad teistele. Räägid, et kuidas ta ära ei läinud ja oled kui kuldmedalivõitja. Tingimusteta.
Tasapisi olen mõistnud, et kalal käies pead leidma mõningase vabanemise reaalsest maailmast, sellest tohuvapohust. Ja lootes vaid saaki saada jätab sulle tihti tühja linasest kalakoti...
Nautides loodust enese ümber ja osata olla ise osa kõigest sellest ümbritsevast võimaldab sul siira meele ja puhta südamega tulla tagasi argiellu. Ilmselt siis ka mõni haug kotis.

Mai 2006

Langevarjukorjajate klubi

On üks klubi, millel pole registrikoodi ega aadressi. Pole ka liikmestaatust.
On ühed mehed, kes muutuvad aeg - ajalt kärsituks, eriti kevadel, kui ei saa pikemalt loodusesse, rabaavarustesse või metsamassiividesse, paadiga vetele. Tean neid olevat lähikonnas alla tosina, kuid aiman neid kaugemal olevat palju - palju enam. Nad tahavad minna loodusesse, võimalikult kaugele inimestest ja nendega kaasnevatest idiootsustest. Nad siunavad jobusid, kes looduses käituda ei oska ning korjavad kokku nende prahi või parandavad lõhutud metsamaja. Nad irvitavad tänapäeva urbaniseerunud loodusturisti üle :"No miks siia rabasaarele juba Coca-Cola automaati pole paigaldatud?" stiilis. Nad ei vali kunagi rännakuks lihtsaid teid ning tihti pusivad lodudes või kevadistes jõeluhtades nagu poisikesed. Varustus on küll aastatega paranenud, kuid ikkagi veel aetakse läbi lihtsate asjadega. Noorukitena rännati tihti paari võileivaga ning kergete suusariietega päevi rabades või lodurägastikes. Suurvetes suplused on siiani humoorikateks mälestuskildudeks. Nad vaatlevad/kuulavad loodust ning jagavad üksteisele teavet kogetust. Hundiga kohtumised pole eriti haruldased, karuga nõndasama. Aga samapalju rõõmustutakse erilise puu või lihtsalt kitsega kohtumisel.
Nad elavad loodusega ühes. Nad suhtuvad kirega oma ürgsesse kutsumusse.
Toomas, üks ikoonidest, lasi tuttavatel end kord viia rabaserva, et minna oma tavapärasele "tsõõrile". Nood olid õlgu kehitanud, et ei teagi, mis mehel juhtunud on, et nõndaviisi üksi kevadel rappa ronib, pole marju, ei midagi....

Kevad 2010

Maailm on kildudeks

Mäletan, kui lapsepõves oli väga põnev vaadata läbi kaleidoskoobi ning otsida võimalikult erilist kildude kombinatsiooni peeglites. Suur soov oli seda ka teistele näidata, kuid ikka liikusid killud paigast ja pilt muutus teiseks. Või ei meeldinud just see "sinu pilt" teistele ja igaüks keeras pildi enda silmale sobivaks ning üritas vaimustunult taas teistele näidata.
Nüüd pole enam lapsepõlv ning pole ammu kaleidoskoopigi ja lastest on saanud suured inimesed. Aga kildudest maailma kokkupanek ja ilusa pildi loomine pole kuhugi kadunud.
Maailm on kildudeks. See on suur mäng, kus kõik inimesed peavad oskama kildudest tervikpilti kokku panna.

Kevad 2010

Üks kevadine...

Varakevadise päikeseloojangu järgselt hiilib soost ja laantest põldudele - niitudele talvejahedus, et pimeduse varjus kergelt oma hingusega puudutada kollaseid rohukõrsi ning mutimullahunnikuid. Hommikul aga tuleb uduna kiiresti taanduda tagasi metsa. Lausa jooksujalul, nagu paha peal olnuna kihutab külm metsa. Virvendav õhk heinamaa kohal aga saluteerib võitjana ning paiskab taevalaotusesse trobikonna põldlõokesi.
Sookured ilmuvad sealt, kuhu külm taandus ning kevade lähe on antud.

07.04.2009

Pühad

Mõtlesin rabast

Milline on elus piir hea ja kurja vahel? Mulle on saanud aina selgemaks, et see piir on hea poolt vaadates tohutult ahvatlev, väga ilus ja lausa jube vajalik elus püsimiseks - nii vähemasti tundub. Halva poolt vaadates aga paistab piir veelgi halvem, kui olukord hetkel - seetõttu jääb mulje, et polegi justkui võimalik enam oma jamadest välja saada.
Jeesus ütles lahkudes oma jüngritele, et ta ei võta neid siit ilmast kaasa, vaid saadab Trööstija ning päästab ära kiusatustest. Kiusatused teevadki piiri hea ja kurja vahel kaunilt häguseks ja meie mõistlikkus kaob, samuti kaob võime eristada õiget valest.
Meie ette on laotatud head ja halvad asjad ning Taevaisa need selgelt lahti seletanud. Aga enamasti ei mõista me ei üht ega teist. Ning ka valikuvabadus ja kõrkus tõkestavad tee tõeni jõudmisel. Me küll valime, kuid paljus valesid asju, sest need paistavad paremad, annavad hetkeks naudingut või on lihtsamini saavutatavad. (Silme ette tuleb raba, mis enamasti algab ja lõpeb ebameeldiva, raskesti läbitava mädasooga - seda läbimata ei pääse rabast välja ega ka rappa).

Kirjutatud suvel 2008
Häid Ülestõusmispühi!

Talve lüüasaamine

On üks hetk, kus talv on kevadelt lüüa saanud, kuid äkitselt tajub talv seda isegi. On teine harjunud oma pika ning jäise seisusega, kuid korraga on küljealune märjaks muutunud. Ja siis pitsitab talv taevast lund ja lörtsi, puhub tugevaid tuuleiile. Aeg - ajalt ehmatab, nähes paljaid põlde ja vulisevat vett, kuid siis taas pingutab kõigest jõust oma kaotatud seisuse poole. Vahest tundub talle, et hakkab ilmet võtma... - sama lugu on uskmatuga.

Märtsi lõpp 2003