See vist ongi elu

Meil pole aega elada. Enamasti seetõttu, et kogu energia ja aeg läheb igasuguste ettevalmistuste peale. Me valmistume pühadeks, kaunistame tubasid ja hooneid, käime poes igasugu häid sööke-jooke ning kingitusi hankimas. Koristame, kasime, valmistame ning siis jälle koristame, puhastame, asetame asjad endistele kohtadele. Kõige selle võimalikkus on aga eelnevalt teoks tehtud rahahankimises. Tõenäoliselt paljus see ongi meie elu. Egas vanasti teistmoodi ei olnud, pigem polnud väikestki vaba hetke. Kui aga mõelda, et meil pole aega istuda ning elu ja iseendid lahti mõtestada või aega iseendaga olemiseks, siis miski väheke viltu ikkagi on. Võimalusi ju oleks, kui tahta. Või oleme vere kaudu pärinud esivanematelt teadmise, et ka 5 minutit peale söömist vedeleda on kurjast, sest nõnda palju on veel teha? Kui võrrelda lillekasvatamist sellega, kuidas lill looduses ilma meie hooletagi imekauniks saab, siis ikkagi on kadunud loomulikkus ning asju tehakse teistel eesmärkidel. Selles mõttes, et kasvatatakse sissetuleku eesmärgil, et siis osta, sättida ning põhjendada, miks aega pole. Vahel eelistan ma lihtsalt vaadata, kuidas looduses lill ilma meie hooleta sirgub.

Jõulud 2008.

Kauge lähedane tähesära

Kauge tähesära on ju sind ikka aeg-ajalt paelunud? Ilmselt...
Midagi ilusat, samas kättesaamatu, kuid annab toitu unistustele ja unistused aitavadki meile sihte eesmärgini luua. Aga oled sa märganud, kuna su pilk taevasärasse on naelutatud? Vahest siis, kui hinges on tühjust või igatsust millegi järele. Tore, kui pilk ja mõte tähtedeni küündivad. Kuid ehk on kõik see vajalik meile hoopis lähemal, kui ette kujutame? Siinsamas, silmadest tagapool ja rinna ning selja vahel. Vahest...
Oma päritolu me tihti ei tea, kuid ikkagi oskame ilma vaevata vaadata tähtedeni ja nende tahagi. Seda on sõnastada keeruline, kuid küllap saad aru, mida ma silmas pean! Vähemasti usun, et oled seda tundnud. Jah, usun...
Ära siis kuula neid, kes sulle sisendavad, et "ära ürita-tähtedeni ei küündi sa niikuinii". Aga kuidas siis seletada kasvõi mõttekiirust? Kui kaua läheb aega mõelda end kõige kaugema ja ilusama tähe peale? Tugevalt alla silmapilgu...
Tähesära sulle hinge!

Jaanuar 2008.

Üks Dagö lugu ka abiks.

Midagi ju on...

Midagi jääb alati tegemata. Kuskil ikka midagi päriselt ei klapi. Midagi on üks salapärane asi. Äkki ongi see midagi Looja, kelleta aina üritame oma toimetusi teha, sõnu seada, mõelda. Kui midagi on keegi, kelleta poleks midagi üleüldse võimalik, siis võiks meil kasvõi pisutki häbi olla, et nii mööda oleme pannud. Suurt sisemist meelemuutust oleks ilmselt palju loota. Sest midagi ju on...

Juuli 2010.

Vahel tuleb lihtsalt raamatukogus käia

Raamatukogust väljudes kuulsin teiselt poolt treppi asuvast lasteaiast laste naeru. Seisatasin vanal mõisatrepil ja kuulasin hetke seda imelist heli vanade võlvide vahel heljumas. Polegi justkui vahet, et mõni neist inimlastest leiab end hiljem vangis olevat või kodutuna ringi luusivat ja elu eest võideldes. Aga ehk naerab seal mõni tulevane tähtis riigimees või hoopis jumalasulane, lihtsalt mõni tubli töömees või perenaine. Aga praegu kuulen ma siirast naeru siiratest südametest ja tajun, et meie rahval on veel tulevikku. Jah, pole muud, kui rõõmustada koos nende lastega. Millestki lihtsast, mis on nii selge ja arusaadav nagu puhas vesi või sinine taevas. Suure kollase päikesega... loomulikult.

Detsember 2006.

IsaTaksile, heale sõbrale

Kastepiiskade varju ma tahaks
Lauka alla ma tahaks
Viivu veel silmitseks taevast
Ja siis imekähku peitu
Sinna, kus keegi ei leia mind üles
Sest olen loodusega üheks saanud

Kirjutatud 2008.

http://www.youtube.com/watch?v=qjhWniXLfvE&feature=related