Elu on...

Elu on ... 
   a) pask
   b) punk
   c) parim asi, mis ühe inimesega võib juhtuda
   d) lõkkekartulid ja lageda taeva all magamine
   e) levinuim viirushaigus
   f) magus valu, mida vaid vähestel õnnestub lõpuni maitsta
   g) kantõrri puudumine
   h) Euroopa karikavõistluste esiliiga kümnevõistluses
   i) üks lõbus lugu
   j) raha
   k) sõnnikuvedu Jumala kesapõllule

Allikas: Martin Raiste

* * *

Vahest tahad lihtsalt istuda metsas või metsaservas niidupiiril ja lihtsalt olla. Ja istud ja oledki. Püss sai kaasa ning jahitorn on ligi - sealgi saab istuda. Tunned end vist pisut tugevamalt, kui oled maast kõrgemal ja püsski on kõrval. Halenaljakas olen endale.
Kaks kährikut liiguvad kuuvalguses üle põndaku kunagise metsatalu poole. Püss ununeb ja näen ilu selles hetkes. Hiljem tukastan... See on sulauni, mis maitseb paljugi paremini, kui pehmes sängis - no nii nagu tavaliselt.
Kuu valgustab hästi, kuid madalalt. Hakkan minema. Lõhestan vaikust oma rohmaka liikumisega.
Küll oli kodune olla. Mingi uitmõte kulmude taga - miks siis lahkun siit?

September 1998

Armasta oma ligimest nagu iseennast

Vaatad otsa ... mõtled: LOLL!
Räägid veidi ... mõtled: LOLL!
Kuulad palju ... mõtled: LOLL!
Lahkud esimesel võimalusel.
Mõtled: Jumala ees oleme kõik ühesugused.

Juuli 2010
Mõtled: kesksuvi

Eesti elu - võrrand 3 tundmatuga

Liikumist on mitmesugust, enamasti kasulikkuse või progressiga seonduvat. Aga vaadates miskit asja, mis kasutamata on mõnda aega seisnud, siis tabad end mõttelt, et vahest oleks küll hea, kui pikemat aega oleks asjad su ümber paigas ja liikumatutena. Sa tuled, oled ja lähed, aga asjad, mis kord sulle rõõmuks sätitud või sina ise nad rõõmuga sättinud, on samamoodi.
Äkki on see mõte pigem võrdpilt taotlusest, et (töö) elus oleks mingi stabiilne seis ilma pideva võrrandi lahendamiseta? Muuseas on tegemist tihti võrrandiga, millel vähemalt 3 tundmatut ja aeg - ajalt saad vaid ühele tundmatule paremini pihta.
Arvan, et see üks oled sa ise.

Hauel

Sa oled ilmast sõltumata jõe servas või järve peal ning kogu tähelepanu on vaid nööri otsas oleva, läheneva landi tunnetamisel. Oled kalal. Spinninguga. Alati olen end jahimeheks pidanud, kuid paar aastat juba tõmbab samuti kalavetele. Kogu muu maailm lülitub välja ning kogu hingest ootad momenti, kui havi lanti rabades oma esimesed jõnksud läbi nööri ja ridva su kätesse üle kannab. Millise uhkusega hoiad haugi käes ja näitad teistele. Räägid, et kuidas ta ära ei läinud ja oled kui kuldmedalivõitja. Tingimusteta.
Tasapisi olen mõistnud, et kalal käies pead leidma mõningase vabanemise reaalsest maailmast, sellest tohuvapohust. Ja lootes vaid saaki saada jätab sulle tihti tühja linasest kalakoti...
Nautides loodust enese ümber ja osata olla ise osa kõigest sellest ümbritsevast võimaldab sul siira meele ja puhta südamega tulla tagasi argiellu. Ilmselt siis ka mõni haug kotis.

Mai 2006

Langevarjukorjajate klubi

On üks klubi, millel pole registrikoodi ega aadressi. Pole ka liikmestaatust.
On ühed mehed, kes muutuvad aeg - ajalt kärsituks, eriti kevadel, kui ei saa pikemalt loodusesse, rabaavarustesse või metsamassiividesse, paadiga vetele. Tean neid olevat lähikonnas alla tosina, kuid aiman neid kaugemal olevat palju - palju enam. Nad tahavad minna loodusesse, võimalikult kaugele inimestest ja nendega kaasnevatest idiootsustest. Nad siunavad jobusid, kes looduses käituda ei oska ning korjavad kokku nende prahi või parandavad lõhutud metsamaja. Nad irvitavad tänapäeva urbaniseerunud loodusturisti üle :"No miks siia rabasaarele juba Coca-Cola automaati pole paigaldatud?" stiilis. Nad ei vali kunagi rännakuks lihtsaid teid ning tihti pusivad lodudes või kevadistes jõeluhtades nagu poisikesed. Varustus on küll aastatega paranenud, kuid ikkagi veel aetakse läbi lihtsate asjadega. Noorukitena rännati tihti paari võileivaga ning kergete suusariietega päevi rabades või lodurägastikes. Suurvetes suplused on siiani humoorikateks mälestuskildudeks. Nad vaatlevad/kuulavad loodust ning jagavad üksteisele teavet kogetust. Hundiga kohtumised pole eriti haruldased, karuga nõndasama. Aga samapalju rõõmustutakse erilise puu või lihtsalt kitsega kohtumisel.
Nad elavad loodusega ühes. Nad suhtuvad kirega oma ürgsesse kutsumusse.
Toomas, üks ikoonidest, lasi tuttavatel end kord viia rabaserva, et minna oma tavapärasele "tsõõrile". Nood olid õlgu kehitanud, et ei teagi, mis mehel juhtunud on, et nõndaviisi üksi kevadel rappa ronib, pole marju, ei midagi....

Kevad 2010

Maailm on kildudeks

Mäletan, kui lapsepõves oli väga põnev vaadata läbi kaleidoskoobi ning otsida võimalikult erilist kildude kombinatsiooni peeglites. Suur soov oli seda ka teistele näidata, kuid ikka liikusid killud paigast ja pilt muutus teiseks. Või ei meeldinud just see "sinu pilt" teistele ja igaüks keeras pildi enda silmale sobivaks ning üritas vaimustunult taas teistele näidata.
Nüüd pole enam lapsepõlv ning pole ammu kaleidoskoopigi ja lastest on saanud suured inimesed. Aga kildudest maailma kokkupanek ja ilusa pildi loomine pole kuhugi kadunud.
Maailm on kildudeks. See on suur mäng, kus kõik inimesed peavad oskama kildudest tervikpilti kokku panna.

Kevad 2010