Maailm on kildudeks

Mäletan, kui lapsepõves oli väga põnev vaadata läbi kaleidoskoobi ning otsida võimalikult erilist kildude kombinatsiooni peeglites. Suur soov oli seda ka teistele näidata, kuid ikka liikusid killud paigast ja pilt muutus teiseks. Või ei meeldinud just see "sinu pilt" teistele ja igaüks keeras pildi enda silmale sobivaks ning üritas vaimustunult taas teistele näidata.
Nüüd pole enam lapsepõlv ning pole ammu kaleidoskoopigi ja lastest on saanud suured inimesed. Aga kildudest maailma kokkupanek ja ilusa pildi loomine pole kuhugi kadunud.
Maailm on kildudeks. See on suur mäng, kus kõik inimesed peavad oskama kildudest tervikpilti kokku panna.

Kevad 2010

Üks kevadine...

Varakevadise päikeseloojangu järgselt hiilib soost ja laantest põldudele - niitudele talvejahedus, et pimeduse varjus kergelt oma hingusega puudutada kollaseid rohukõrsi ning mutimullahunnikuid. Hommikul aga tuleb uduna kiiresti taanduda tagasi metsa. Lausa jooksujalul, nagu paha peal olnuna kihutab külm metsa. Virvendav õhk heinamaa kohal aga saluteerib võitjana ning paiskab taevalaotusesse trobikonna põldlõokesi.
Sookured ilmuvad sealt, kuhu külm taandus ning kevade lähe on antud.

07.04.2009

Pühad

Mõtlesin rabast

Milline on elus piir hea ja kurja vahel? Mulle on saanud aina selgemaks, et see piir on hea poolt vaadates tohutult ahvatlev, väga ilus ja lausa jube vajalik elus püsimiseks - nii vähemasti tundub. Halva poolt vaadates aga paistab piir veelgi halvem, kui olukord hetkel - seetõttu jääb mulje, et polegi justkui võimalik enam oma jamadest välja saada.
Jeesus ütles lahkudes oma jüngritele, et ta ei võta neid siit ilmast kaasa, vaid saadab Trööstija ning päästab ära kiusatustest. Kiusatused teevadki piiri hea ja kurja vahel kaunilt häguseks ja meie mõistlikkus kaob, samuti kaob võime eristada õiget valest.
Meie ette on laotatud head ja halvad asjad ning Taevaisa need selgelt lahti seletanud. Aga enamasti ei mõista me ei üht ega teist. Ning ka valikuvabadus ja kõrkus tõkestavad tee tõeni jõudmisel. Me küll valime, kuid paljus valesid asju, sest need paistavad paremad, annavad hetkeks naudingut või on lihtsamini saavutatavad. (Silme ette tuleb raba, mis enamasti algab ja lõpeb ebameeldiva, raskesti läbitava mädasooga - seda läbimata ei pääse rabast välja ega ka rappa).

Kirjutatud suvel 2008
Häid Ülestõusmispühi!

Talve lüüasaamine

On üks hetk, kus talv on kevadelt lüüa saanud, kuid äkitselt tajub talv seda isegi. On teine harjunud oma pika ning jäise seisusega, kuid korraga on küljealune märjaks muutunud. Ja siis pitsitab talv taevast lund ja lörtsi, puhub tugevaid tuuleiile. Aeg - ajalt ehmatab, nähes paljaid põlde ja vulisevat vett, kuid siis taas pingutab kõigest jõust oma kaotatud seisuse poole. Vahest tundub talle, et hakkab ilmet võtma... - sama lugu on uskmatuga.

Märtsi lõpp 2003

Varakevad

See õrn ja habras varakevade ilu. Paljus veel talvejahedustki, kuid kellukate helin õhus ja hingeski veab kaasa ka kõige elutuma.
See kaasakiskuv, justnagu uue elu algus. Paljus juhitamatu. Käitumine seostub selgesti looduse tärkamisega või kui palju üleüldse jääb osa, mil nimeks oma mõistuse järgi käimine.
Tõesti õrn ja habras, lisaks kättesaamatu. Samas nii selgesti tajutav iseenese kehas ja sügaval sisimas. Kogu loodus on kiirustamas taaskordsele eluringile, ehkki elu polnudki vahepeal katkenud.
Hing kirjeldab kõike, kuid sõnu kevade ilu kirjeldamiseks ei ole kahjuks palju me käsutuses. Või on süü inimese pidevas kaugenemises loodusest?
Ning veel maitse - magus! Kusjuures see maitse ei olegi tajutav maitsmismeelega nii nagu ikka.
On`s inimeses nagu kaks olevust: üks ühildub loodusega ning on vaimne, teine lihalik ja loodusvaenulik?
Öökulli huik vanas pargis või metsiste "joonevedu" rabamännikus, põdra kosserdamine kultuurmaastikus või siili turtsatused lehehunnikus, tedre mulinad madalsoolagedal või luikede tiivalöögid kevadöise merelahe kohal kahkja täiskuu ees. Muidugi ristpartide lend...
Ärkamine. Taaskordne lähe on antud. Üritad haarata mõistusega, kuid tunnetad sisemusega - eks ole see ju üks ja seesama, mis sinus ja su ümber looduses.

A.D. 2000

Inspiratsioon

Lihtsalt hakkab ühekorraga sulg paberil jooksma... Hetkega oleks kirja panna nõnda palju. Hingetäiusest, jumalikust päritolust, kaunist loodusest ümberringi, katsumustest, tunnetest, ilust ja kes teab millest veel... ahhh!
Küllap ka kõiksugu sitast me ümber ja seeski... paraku
Aga keskendud ühele mõttelõngale ning taltsutad inspiratsiooni sedavõrd, et raamistudes valmib lugu. Lugu jutustab sinust enesest, sinu sõpradest, kallitest inimestest, armsatest paikadest - sinu olemasolu tõestusest. Öösel unne suikudes tabab sind äkitselt mõttelõng Jumal teab kustkohast ning satud maailma, mis küll kukesammu kaugusel, kuid kuhu harva satud. Ühtäkki näed vaadates ja kuuldes kuuled. Tegelikult see ju vist peakski nii olema. Samamoodi on ka vabade päevade hommikuti peale raskemat töönädalat, kui kohvi juues päikesesse vaadates särtsatab mõni mõte, mis väärt kirja panna. Inspiratsioon oleks nagu paralleelmaailm, kuid aina enam pean tõdema, et pigem on see katkendlik pilt meie tegelikust, ehedast elust, mida me küll enamasti kahjuks ei ela. Nii me siis nutame ja igatseme taga paremat elu, kuid olude sunnil elame mingit pseudoelu turgutades seda inspiratsiooniga niinimetatud teistpoolsusest. Mõneti on inspiratsioon nagu kaup, mida paljud tahavad osta. Muidugi, kui ta kaubaks teha. Kujutad inimese hingetäiust ja õrnust ning jumalikku päritolu maalil ning leidub hulga inimesi, kes suure raha selle omastamiseks välja käiksid. Elades ideaalmaailmas ei läheks kaubaks ka jumaliku inspiratsiooniga surematud teosed. Aga ei ela...

Kirjutatud juulis 2009