Viiv

Kaduvuse lehka on õhus.
Tuuleiilid, vihmapihu ja kollaste lehtede kahin on kui surmaoru saadikud.
Järjekordne aastakukerpall on jõudnud sügisesse. Umbes sinnakohta, kus pea on maas ja perse püsti.
On kohe tahtmine hääbuvast valgusest välja lugeda mõttetust. Aga loodusest seda ei leia - jõuan selle tahtmisega hoopis inimese juurde. Võiks ju kasvõi mõelda oma elupäevadelegi. Et kui jõuaks sinnamaani, kus juuksed koltunud nagu sügishein ja rõõmustada, et miskit on veel eeski. Või lausa jõuda näha uut kevadet, et alles siis elu jätta. Väärikalt ning rõõmuläige silmis. Või pole enamusel inimestel vahet, kui pikk on elutee? Toksiks ühtmoodi lõpuni... aga las olla! Tore oleks, kui pisut rohkem saaksime aru Looja armastusest, kui ta ehib loodust nõnda kaunisti, et siis sügisel hääbuda lasta. Veel enam ehib Ta inimest, seda va nõdrausulist. Ja ikka jääb see, millega oma elu täidame.

sügise hakul 2009