Vaid siseneda suure laeva pääl olles kaljudega palistatud lahte. Kidurad, kui vaprad männid graniidipaljanditel. Korraks vaigistus kogu ümbritsev tehismüra ja udukardinate vahelt paljastuv maa pakkus end täies ilus. Justkui oleks ma see muistne eestlane, kes põhjapoole rännates enesele uut maad avastas. Igatahes ei tundnud ma võõrastust, pigem oleks nagu kodupoole seilanud. See maa oli ja on ka nüüd Soome.
Hiljem olen avastanud sisemaal väiksemaid meresid, mida siin järvedeks kutsutakse. Huvitavaid kaljusid koos sammaldunud iidsete kividega. Sellised mehed kivid koos põliste laantega, mis võiksid varjata seitsme venna elupaika - nende järeltulijate omi aga kohe kindlasti. Järved täis hiigelsuuri hauge ja lõhilasigi. Ei unune järvekauride ürgne laul Kesk-Soome vähirikkal järvel, kus kesämökki rannas nagu valatult graniidil istub.
Inimeste vaimsus on siin suur, aga ollakse siiski lihtsad inimesed.
Ma olen armunud sellesse maasse, sest miks muidu tuleb ta nii sagedasti mu mõtetesse või seostan tihti oma plaane Soome sõpradega või mõtlen..., kuidas see lause nüüd soome keeles kõlaks?
Kun Jumala suo, kyllä nähdään vielä...
Kirjutatud 04.2006 ehk 15 aastathiljem
0 mõtet:
Postita kommentaar