Tere, te kadunud hinged

Toomas läheb ees, seisatab veidi ning teretab lävepakust üle astudes. Otsime toa, kus pisut lage veel alles ning istume. Aga pererahvast pole kodus. On vaid kirjad, mõned raamatud ja asjad, lõhkine ahi, mida juba ammu pole kasutatud. Igaviku jagu on siin elu seisnud ning vaid kadunud hingede vari peegeldub lagunevast talust, laudast, aidast, suitsusaunast.
Kirju on mitmeid. Keegi kurjustab oma võimaliku pruudi üle, keegi lubab juba aastaid linnast maale külla tulla, keegi kirjutab Siberi Eesti külast ja räägib 4 lehekülge, et kui "hää on lõpuks kirjudadud saada."... Ilmselt pole miskit uut siin päikese all. Jah, kõik kordub. Kuid kas kordub ka selle talu õitsenguaeg? Vaevalt...
Lagunenud aida all on katkine rehepeksumasin ning kellegi kogu erinevatest kividest. Lauda taga on rauast rist, mis segaste aegade hirmus koju peitu toodud.
Tunnen seda pere juba pisut enam, kui tulles. Mõelda, kui istuks siin elutoas nii 80 aastat tagasi ning jooks koos perega viljakohvi. Jalad toolil, sest põrandast õhkab külma.
Küllap igatsus vanade aegade järele tekitab nostalgia. Tihti kajastub selline mälestustes uitamine vanast majast nodi kojutoomisega või miski vana ehitise jäljendamises kuskil elus kohas.
Lastes pilgul silitada hääbuvat majapidamist, sätime end minema. Nägemist, te kadunud hinged...

Kirjutatud septembris 2007
"Undimurru" talu